Kaitsekõne | Eesti jalgpallile on parem, kui meistriks tuleb FCI Levadia (1)
ARVAMUS/KOMMENTAAR
Laupäeval selgub kõik. Ühe päralt on rõõm, õnn ja joovastus, teisele jäävad kõigest pettumus ja kahetsus. Aga kumb on kumb? Kas meistriks tuleb FC Flora või FCI Levadia? Järgnev kaitsekõne põhjendab, miks oleks Eesti jalgpallile parem, kui peale jääks Levadia.
Inspiratsioon | Michael Schjönning-Larsen sai 2022. aastal põhikoosseisuliikmena kirja 18 Premium liiga kohtumist. Seda FC Kuressaares, mis sai küll 5. koha, ent oli teenitud punktide mõttes neljandast ja kaheksandast kohast täpselt sama kaugel. Schjönning-Larsen oli Kuressaare jaoks kindel mängumees, aga mitte võtmemängija.
Edgar Turi hooaeg Paide Linnameeskonnas möödus nähtamatult. 11 mängu põhikoosseisus ei lubanud teda liigitada tiimi põhitegijate sekka. Paide jaoks säraval eurohooajal piirdus Turi roll 12 minutiga. Ei midagi silmapaistvat või muljetavaldavat, vaid pronksimeeskonna vahetusmehe tavalisemat sorti hooaeg.
Kui Levadia läks hooajale vastu koosseisuga, kus äärekaitses olid põhilisteks (loe: ainukesteks!) meesteks Schjönning-Larsen ja Tur, kerkisid kulmud kõrgele. Oleme ausad, nägi ka irvitamist. Voor enne tšempionaadi lõppu ollakse aga tiitlimängus, kusjuures Schjönning-Larsen on põhikoosseisu kuulunud 28 ja Tur 31 Premium liiga mängus.
Mõlemad mehed on suutnud Levadias tõusta isiklikus tasemes sammu või kahe võrra kõrgemale ning esinenud tiitlikonkurentsi vääriliselt. Turi esitused tõid talle äsja ka kutse Eesti koondisesse. Schjönning-Larseni ja Turi meistritiitel oleks kõigile seni suurest triumfist kaugele jäänud Premium liiga jalgpalluritele inspiratsiooniks, et on võimalik küll ja mitte pinki nühkides, vaid platsil tegusid tehes!
Perspektiiv | Levadia lõpetab meistriliigas 25. hooaja. Tipptasemele saabuti aastal 1999 ja tuldi kohe ka meistriks. Saavutust korrati 2000. aastal ning senise 24 hooaja jooksul on Levadia võitnud 10 Eesti meistritiitlit. Kogu selle aja jooksul on Levadia stiil olnud peatreenerite tihe vahetamine.
Pikka juttu seal klubis reeglina ei ole. Kui tulemused või esitused või mõlemad pole omaniku ja presidendi Viktor Levada meele järgi, on peatreeneril minek. Näiteks Tarmo Rüütli vallandati 2008. aasta alguses seoses Narva Transile kaotatud superkarikafinaaliga ja vaatamata sellele, et ta oli eelneva nelja hooaja jooksul võitnud kolm meistritiitlit ja olnud edukas ka eurosarjades.
Levadia ajaloos on ainult kaks peatreenerit (Marko Kristal ja Aleksandar Rogic), kes ei võitnud oma esimesel täispikal hooajal Eesti meistritiitlit ja said ametis jätkata. Kristal töötas 2012 Levadia mõttes unikaalses olukorras, kus jõulise noorenduskuuri teinud klubi oli hooaja eel deklareerinud, et neid rahuldab ka medal ega nõudnud ultimatiivselt meistritiitlit.
2012 pidi olema vundamendi ladumine. Võideti hõbe, mille toel kahel järgmisel aastal juba kuld. Aga kui 2015 tiitlivõitluses noorele FC Florale alla jäädi, oli minek ka Kristalil. Rogic jäi 2018. aasta tiitlivõitluses alla Nõmme Kaljule, ent säilitas Levada usalduse ja sai jätkata. Hundipass saabus alles 2019. aasta sügisel.
Ükski teine Levadia peatreener pole ametiaja esimesel täishooajal meistritiitlita jäämise korral jätkata saanud. Klubil on õigus talitada nii, nagu nad õigeks peavad. Aga teistel on jällegi õigus sellest talitamisest arvata nii, nagu nemad õigeks peavad. Curro Torres saabus enda jaoks tundmatusse keskkonda, kus ta pidi muuhulgas toime tulema ka keelebarjääriga.
Oleme ausad, kevadel spekuleeriti, et mitu kuud Torres ametis vastu peab, enne kui kogu kupatus pauguga õhku lendab. Tegelikkuses on ta kohanenud Eesti jalgpalli eripäradega, hoidnud hooaja lõpuni tiitlivõitluses kummalise tasakaaluga meeskonna ja kasvatanud näiteks Bourama Fomba arvestatavaks müügiartikliks. See pole üldse väike asi.
Haruldased on treenerid, kes suudavad meeskonnas peituva potentsiaali kõigest ühe hooajaga avada. Kui Levadia võidab Torrese juhtimisel meistritiitli, saaks hispaanlane alustada uut hooaega pingevaba(ma)lt ning klubile tungivamalt oma soove esitada. Põnev oleks näha, kas ja kuhu suudab ta Levadia edaspidi tõsta.
Raha | Tundub vähetõenäoline, et Levadia suudab tegutseda ilma omaniku isikliku toetuseta. Jah, suvel õnnestus Taani kõrgliigaklubile Randers maha müüa Ernest Agyiri mängijaõigused, ent see tehing oli viimaste aastate lõikes paraku erand. Järjepidevat jalgpallurite müüki välismaale pole Levadia suutnud teostada.
Eurosarjadest teenitud auhinnaraha oli tänavu minimaalne (150 000 + 100 000 reisikompensatsiooni), sest Konverentsiliigas kaotati kohe esimeses eelringis. Piletitulu on tänavu olnud ilmselt varasemast suurem, aga kuuekohaline see summa kindlasti pole. Lisades siia Eesti spordi mõistes korraliku sponsortulu, jääb Levadia poolt väljaöeldud eelarvesse ikkagi auk. Eeldatavasti katab selle Viktor Levada oma isiklikest vahenditest.
2023. aasta meistritiitli ja hõbemedali rahaline väärtus erineb umbes 700 000 euro võrra, sest just nii palju suurema UEFA solidaarsusmakse (loe: auhinnaraha) tagab meistermeeskond järgmise hooaja eurosarjas osalemise eest võrreldes teise koha omanikuga.
Muidugi on hõbemedalistil võimalik sportliku edu korral hoopis ise suurem auhinnaraha teenida, aga selle jaoks peaks ta Konverentsiliiga eelringides alistama vähemalt kolm vastast, mis pole seni olnud jõukohane mitte ühelegi Eesti jalgpalliklubile.
Levadia teine meistritiitel kolme aasta jooksul aitaks leevendada ohtu, et klubi presidendil viskab jalgpall kopa ette. Mida iseseisvam on klubi rahastus, seda tugevamatel alustel ta seisab ning on kaitstud erinevate väliste ja ootamatute asjaolude eest. UEFA auhinnaraha põhinoosi liikumine erinevasse klubisse võrreldes eelmise korraga võiks aidata kaasa Premium liiga sportlikule tasakaalule.
Lõpetuseks | Tippspordi ainuke kõva valuuta on protokolli kantud tulemus. Resultaati ümbritsevad asjaolud pole kindlasti ebaolulised, aga nad ongi ainult seda, mis nimi ütleb – ümbritsevad asjaolud.
Samas võivad nad tulemust mõjutada, sest võistlus-sooritus pole mehhaaniline, vaid emotsionaalne protsess, mida viivad läbi inimesed, keda võib ka kõige põhjalikuma ettevalmistuse ja hiilgavama plaani puhul rivist välja lüüa täiesti prognoosimatu asjaolu.
Aga võistlus-sport toimubki nii, et parem pannakse paika ettenähtud ajal ja kohas. See paneb lisaks tehnilistele ja taktikalistele oskustele proovile ka kohanemis- ja keskendumisvõime. Samuti pingetaluvuse, sest kõik osalejad teavad, et käesolev võimalus ei tule mitte kunagi tagasi. Isegi, kui uus võistlus pakub uut võimalust, siis praegust kaotust ei kustuta mitte miski.
Kui marginaalid on nii väikesed, nagu tänavuses Premium liiga tiitlivõitluses, on kaotajal võimalik alati leida tülgastust tekitavalt pisike detail, mille teistmoodi või paremini tegemisel võinuks kõik minna hoopis helgemini ja paremini. Ja siis sellega edasi elada.
* * *
Levadia tuleb meistriks ainult juhul, kui nemad alistavad Paide ja Flora ei saa samal ajal jagu Nõmme Kaljust. Kohtumised Flora – Kalju ja Paide – Levadia algavad laupäeval kell 14, mõlemat mängu näitab otsepildis ERR. Soccernet.ee vahendab matšides toimuvat tekstipõhises LIVE-ülekandes.
Tabeliseis:
Siiski toetan seda meelt, et kui organisatsiooni töötajad vastutavad 30a püsinud juhi ees kellele kõik töötajad vastutavad otse või kaudsemalt. Ei ole mittemõistlik eeldada, et ei julge vastu arvamusi esitada. See on mõistlik eeldus.
Ja kõik teavad, et paar aastat tagasi oli Kure ka juriidiliselt seal juhi puhkekohas ja nüüd ei ole juriidiliselt enam ka Flora EJL juhi kamandada. Aga kõik teavad, et 30 aasta jooksul toiminud süsteem toidab kahte klubi oma filosoofialt, KTM reeglitega ning viimased 3 hooaega on vabatahtlikult/juhi seatud reeglite tõttu kolm klubi lahkunud. Alles nüüd tekivad iseseisvad süsteemi vastu tekkivad klubid läbi oma finantseeringu nagi Kalev, NU, Viimsi. Enne seda taheti ka teistmoodi Leva, NK, ei olnud soosingus.
See ei saa ju kuidagi olla hea märk meie süsteemist kus me oleme.
Veider, et klubid ise toetavad.
