Siim Pulst | Kolm positiivset märkust Eesti klubijalgpalli matustelt (8)

Levadia kaotas slovakkidele 2:4, Flora poolakatele 0:4 ja rumeenlastele 0:5, Paide fäärlastele 0:2 ja Trans armeenlastele 0:5. Fotod: Oliver Tsupsman / Brit Maria Tael / Katariina Peetson (jalgpall.ee) / Janek Eslon

Eesti klubijalgpalli matuseid on peetud juba kuu aega ja põhjusega, sest üks keretäis järgnes teisele, kuniks kõik meie klubid olid Euroopast välja kukkunud, saldoks 1 viik ja 9 kaotust väravate vahega 2:20.

Proovimata musta valgeks rääkida, võib tekkinud pahameeletormi taustal märgata ka positiivseid nüansse. Siin ongi kolm tähelepanekut, mis viitavad matusemeeleolude enneaegsusele – Eesti klubijalgpall on mõnes mõttes elujõulisem kui kunagi varem.

1) Kära näitab laienevat kõlapinda

Eesti klubijalgpalli hetkeseisu on vaadeldud kõikvõimalikes kanalites kõikvõimalike külgede alt, nii arvamuslugudes kui intervjuudes, nii tekstis kui helis kui pildis, nii ajakirjanike, ekspertide kui fännide esituses, nii ametlikes väljaannetes kui ka loomulikult sotsiaalmeedias ja kommentaariumites.

REKLAAM

Üldine foon on mõistagi kaugel positiivsusest, aga sõelale jääb ka omajagu konstruktiivseid arutelusid, mis pakuvad adekvaatset kriitikat ja kaalumisväärseid lahendusi. Olgu, lihtsalt õhu välja laskmist esineb palju rohkem kui kasulikku teavet, aga seegi pakub tegelikult põhjust optimismiks.

Veidi rohkem kui kümne aasta tagant mäletan ma veel aegu, kus Eesti klubide kollektiivsed läbikukkumised ei tekitanud avalikkuses ligilähedaseltki nii suurt kära. Jalgpallifännid olid muidugi pettunud ja eelkõige väljendus see Soccerneti foorumi aruteludes, aga väljaspool seda teenis jalgpalliklubide olukord vastukaja õige napilt.

Öeldakse ju ikka, et eestlast huvitavad vaid võidud ja meediaväljaannete kajastus peegeldab seda suhtumist. Nüüd aga näeme, kuidas ka läbikukkumise järel võtsid suured ajalehed vaevaks klubijalgpalli olukorda analüüsida. Kõikvõimalikest taskuhäälingutest rääkimata.

Jah, osalt on selle kõige taga erinevate kanalite järsult kasvanud hulk, aga ega need kanalid ka tühja koha pealt tekkinud ei ole. Järelikult läheb kohalik klubijalgpall korda oluliselt laiemale hulgale kui varem. Ning see on iseenesest juba üks põhjus olla tuleviku suhtes optimistlik.

Eesti klubide viis kodumängu tõid kokku üle 8000 silmapaari. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

2) Pettumus näitab kasvavaid ootuseid

Eesti klubijalgpalli materdatakse praegu armetult ja käesoleva eurohooaja kontekstis on see igati põhjendatud. Siiski ei ole õigustatud väide, nagu vajuks Eesti klubijalgpall aastatega üha sügavamale mutta.

Kui vaadata Eesti klubide kogu senist euroajalugu, siis kasvõi juba graafiliselt näeme seal suures plaanis edasiminekut. Areng on küll olnud võrdlemisi aeglane ning tänaseni ei ole Euroopas ühtegi jalgpallimaad, kui ehk vaid San Marino välja arvata, mille klubide vastu võiks me end selgete soosikutena tunda, aga trend on sellele vaatamata positiivne. 

Viimase 12 hooaja jooksul (2012-2023) oli tänavu teine kord, kui eurosuvi möödus Eesti klubide jaoks ilma ainsagi duellivõiduta. Sellele eelnenud 12 hooaja jooksul (2000-2011) jäid Eesti klubid tühjade kätega koguni kuus korda ehk pooled suved lõppesid ainsagi duellivõiduta. Ning sellele omakorda eelnenud 8 varaseimat eurohooaega (1992-1999) tõid Eestile üheainsa edasipääsu ehk koguni kaheksast seitse hooaega lõppesid tühjade pihkudega.

Niisiis kinnitavad numbrid, et õnnestumisi on ajapikku üha rohkem, olgugi et tänase kriitikatulva valguses võib see näida uskumatuna, sest suure pettumuse tuules maalitakse süsimustaks nii Eesti klubijalgpalli minevik, olevik kui ka tulevik. See on mõistetav reaktsioon, aga kui mõelda korraks sellele, et suur pettumus saab järgneda vaid suurtele ootustele, siis võime ka selle kriitikatulva taga näha positiivseid üldisemaid tendentse.

Isegi lihtlabast ilkumist võib vaadata kui paratamatut kaasnähtust laialdasele kaasaelamisele, mis vajab spordimaailma emotsionaalses keskkonnas väljendust ning leiab selle tihti äärmustest.

3) Lõhestumine näitab kujunevaid huvigruppe

Reaktsioonid Eesti klubide eurofiaskole ei ole olnud kaugeltki monoliitsed, vaid pigem vastupidi – arvamusi on seinast seina ning üksikute arvamuste kohalt joonistuvad omakorda välja vastandlikud üldisemad seisukohad. Olgu see vastandumine siis jalgpalliliidu, mõne konkreetse klubi, ajakirjaniku või teiste kriitikute suhtes, aga välja on kujunemas erinevaid leere ja huvigruppe. Ja ma leian, et see on suures plaanis tervitatav areng.

Kuigi polariseerumist kirjeldatakse tänasel populismiajastul tihti kui suurt sotsiaalset kurja, võib selle taga näha ka positiivseid mõjusid, iseäranis just meelelahutuslikus keskkonnas nagu sport ja jalgpall. Kui näiteks ajakirjanduse puhul võib "heade ja halbade klikkide" ühte patta panemine tekitada moraalseid probleeme, siis meelelahutusliku sisu puhul on see mure väiksem.

Vastanduv tähelepanu võib olla jalgpalli jaoks etem kui tähelepanu puudumine, sest teatud tingimustes ja ulatuses võivad lõhestumisega kaasnevad positiivsed küljed negatiivse üle kaaluda. Näiteks ei ole isegi pahatahtlikud avaldused probleemiks vähemalt senikaua, kui nende veenmisjõud on väiksem kui nendest tõukuv vastaspoole mobiliseerumine, vastuargumentide vormimine ja uute mõttesuundade kujunemine.

Polariseerumise kasulikud küljed ei piirdu ainult täiendava käraga, mis ulatub suurema hulga inimeste kõrvadeni kui ulatuks üksmeelne nohisemine. See aitab teema (antud juhul siis jalgpalli) põhiküsimusi piltlikustada ja inimestele lähedale tuua ning kuna sellest tingitud arutelud on tihtipeale tulised, siis sunnib see kõrvaltvaatajat ka seisukohta võtma ja kõnealuseid küsimusi enda jaoks läbi mõtlema.

Arvestades meie võrdlemisi vähearenenud jalgpallikultuuri taset näib üldise jalgpallileiguse ületamine mulle hetkel olulisemana kui olemasoleva võrgustiku alalhoidev ühtsus. Las jutuveskitel mühiseda, isegi kui paljudel neist ei ole hetkeseisuga veel midagi mõistlikku öelda.

*

Kära, pettumus ja lõhestumine on vastuolulised nähtused ja seostuvad levinud arusaamades tihtipeale negatiivsega, aga sedavõrd kui need viitavad antud juhul jalgpalli laienevale kõlapinnale, kasvavatele ootustele ja huvigruppide kujunemisele, võime neis näha tuleviku väetist. Seda muidugi eeldusel, et esmased reaktsioonid viivad välja ka konstruktiivsuseni.

8 kommentaari

käbi   •  
(146.255.181.***)
Lol
käbi   •  
(146.255.181.***)
Isegi põhjas ei saa me aru, et on põhi käes sõltlasel.
Madis35   •  
(91.129.110.***)
Niikaua kuni Eesti jalgpalli juhib Püha Kolmainsus (Pohlak/Flora/EJL), ei paista mingeid lootuse märke.
Tegelt me vist ei tahakski teada, milline finantsskeemide rägastik avaneb kui püha kolmainsus peaks lagunema.
Pohlak tinistab inimesed ära palju paremini kui Viplala - vaadake kas või seda Flora võla maksmise saagat - pärast mõtlevad küll kõik kuidas nad ometi nii lambad olid ja Vesti suuõnalisi kokkuleppeid uskusid, aga võtta pole enam midagi.
kesa   •  
(46.131.54.***)
Et vältida kolme klubiliste seltskonda sattumast, on Eesti klubidel vaja nelja peale saavutada keskmiselt 1.500 rankingupunkti. See tähendab, et õnnestumiseks saab lugeda eurohooaega, kus neli klubi suudavsd kokku saavutada vähemalt 6 punkti ehk siis kas 6 võitu võitu või 5 võitu, 2 viiki või 4 võitu, 4 viiki jne. Alla selle on ebaõnnestumine. Ainuke päästerõngas oleks kui ebaõnnestumiste sekka satuks vähemalt 5 hooaja jooksul üks õnnestumine nagu Flora alagruppi jõudmine.
Wingback   •  
(213.180.19.***)
Käbi ütles õigesti, isegi põhjas me ei saa aru, et me seal oleme. Nii ei saagi midagi paremaks minna, sest põhimõttelisi muudatusi meie jalgpallis ei tehta. Struktuurseid muudatusi, mida on ammu vaja. Välja vahetada tippjuhid, kes on stagneerunud seal ees igavesti!
frankromanović   •  
(145.14.28.***)
Niikaua kuni EJL eesotsas Aikuga ei muuda oma KTM-poliitikat ja lambist suurte rahalaevadega sponsoreid klubidele taha ei teki, jäämegi põhjamutta rabelema. Siinkohal oleks paslik tuletada meelde president meri filigraanne ütlus: "Olukord on s*tt, aga see on meie tuleviku väetis."
paroolon12345678L.   •  
(146.255.181.***)
preemium liiga on league one tasemel, mis te jaurate et põhjas??? need ongi meie tipphetked. kui tunne et enam hullemaks minna ei saa siis kyll läheb
Fabrio Romano   •  
(46.131.46.***)
Pean nõustume siin kohal Frankiga. Eesti euroteekond oli seekord fenomenaalselt kehv. Selget on vaja Eesti vutielus muutust, samamoodi jätkates leiame ennast taas peagi mudast. Isiklikult loodan et meie filigraanne tulevane põlvakond suudab meid sellest soppast välja tirida ja viia Eesti maailma TOP 10 jalka riikide sekka.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Griezmann valiti EM-i parimaks mängijaks
PORTUGAL ON EUROOPA MEISTER!
DRAAMA! Üllatusmehe lisaajavärav kõmmutas Ronaldota Portugali Euroopa meistriks!  (Vaata väravat!)
EM-I FINAAL!
1984, 1998... 2016?
EM2016
SAKSAMAA - PRANTSUSMAA JÄRELKAJA
KORRALDAJAMAA FINAALIS
15. Euroopa meistri selgitavad Prantsusmaa ja Portugal
PORTUGAL - WALES
Ronaldo ja Nani viisid Portugali 12 aasta järel taas finaali
ISLAND VÄLJAS
SAKSAMAA POOLFINAALIS
Saksamaa lõpetas ülipõneva penaltiseeriaga Itaalia-needuse
WALESI IME
PORTUGAL EDASI
Portugal võitis penaltiseerias ja pääses poolfinaali!
EM2016
54 aastat agooniat (0)
 
https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK