MM-finaalturniiri lõppedes kiirustas meedia meil ja mujal kõigi aegade parima jalgpalluri krooni sobitama Lionel Messi pähe. Kuid selleks, et kehtestada vabariik, tuleb enne kukutada kuningas ja murda rojalistide vastasseis.

• Lugu ilmus algselt veebruarikuu Jalkas.

Meedia armastab kangelasi ja ülivõrdeid. Need paeluvad ka inimesi. Sestap paiskub ekraanile ja paberile ikka aina uusi võrdlusi ja ülistusi. Olles kogenud midagi erakordset, on inimlik teha lihtne järeldus: midagi sellist pole maailm kunagi varem näinud. On inimlik, et enamiku inimeste jaoks algab ajalugu nende esimestest personaalsetest mälupiltidest. Ka spordisõbrale (ja ajakirjanikele) on tähtsaimad mälestused ja mäletamised need, mis kogetud õrnas vastuvõtlikus eas või nüüd ja täna. Kaasaeg valitseb ajaloo üle.

See lõi ilmekalt välja ka viimase MM-finaalturniiri järel, kui üleilmse (ka Eesti) meedia jaoks sai täidetud viimane formaalsus, et kuulutada Lionel Messi kõigi aegade parimaks jalgpalluriks – ta võitis Argentina koondisega MM-tiitli. Pahatihti tehti seda saatesõnadega, et enam pole selles kahtlustki ja enam ei saa keegi selle üle vaielda ega väita midagi muud. Mis mõttes pole kahtlust?

Mis mõttes ei saa vaielda ega midagi muud väita? Keegi ei saa keelata kellel tahes väita midagi muud ja kahelda! Jalgpall ongi üks lõputu vaidluste jada, igapäevane poolt- ja vastuargumentide duell, subjektiivsete mõõdupuude konflikt. Alljärgnevalt vaatleme lähemalt kandidaate maailma kõigi aegade parima tiitlile, peatudes pikemalt ühel, kel polnud õnne mängida telepubliku ees.

Must Ime – Jose Leandro Andrade

Jalgpalli ajalukku vaadates näeme, kuidas minevikutähed vajuvad paratamatult tagaplaanile. Nende kahjuks ei räägi ainuüksi oleviku valitsemine mineviku üle, vaid ka kehvem tehnoloogia: alles televisiooni laiem levik eelmise sajandi 1950. aastatel tegi võimalikuks kaugete maade jalgpalli ja jalgpalluritega tutvumise. Varasematest aastatest on säilinud üksikuid filmilõike, mis ei anna täit pilti mõne tollase staari mänguoskustest. Hea näide on uruguaylane Jose Leandro Andrade – esimene rahvusvaheline jalgpallitäht –, kes valitses maailma aastatel 1924–1930. Mõned näited. 1924. aasta Pariisi olümpial kohtusid tiitlivõistlustel esimest korda eri mandrite koondised – neid oli koguni neljalt kontinendilt.

Esimest korda saadi suurel areenil aimu, mis sorti jalgpalli teistes maailma otstes mängitakse. Rahvusvahelise Jalgpalliajaloo ja -statistika Föderatsiooni (IFFHS) olümpiamänge käsitlev teatmeteos kirjutab Uruguay avamängu kohta Jugoslaavia vastu: "Eurooplaste jaoks oli see, mida nad nägid ulm, unistus, millest võis vaevu uskuda, et see saab olla tõsi. Mängu kajastavate reporterite hämmeldus oli nii suur, et nad märkisid üles valesid väravalööjaid ja minuteid."

Veerandfinaal Uruguay–Prantsusmaa: "Prantsuse publik unustas omadele kaasaelamise ning hõiskas Hector Scarone ja Angel Romano uskumatute üksiksoorituste peale ning oli tunnistajaks Andrade eeltööle 4:1 juhtvärava puhul, kui ta 80 meetrise triblingu jooksul möödus seitsmest vastasest. Näis, et 31 000 pealtvaataja aplaus sellele etteastele ei lõppegi. Andrade demonstreeris terve mängu oma suurepärast kehakontrolli, nõtkust, loomingulisust, artistlikkust ja seitsmendat meelt ohu tunnetamiseks, tegutsedes edukalt mitte ainult rünnakul, vaid ka kaitses. Uruguay kirjanik Eduardo Galeano on kirjutanud, et ühes mängus Pariisis olevat Andrade jooksnud poole väljaku ulatuses, pall pea peal."

Kogu turniiri peale kokku Andradest: "Palli paitades tantsis ta graatsiliselt üle väljaku. Ta oli uskumatult leidlik ja hea isegi silm silma vastu vastasseisudes. Maailm polnud kunagi näinud sellise täiuslikkuse ja esteetikaga jalgpallurit. Teda võrreldi baleriiniga jalkaplatsil, kirjeldati kui väljaku elegantseimat tantsijat oma peenekoelise tehnika, taktikalise taibu ja oskusliku kaitsetööga. Ikka ja jälle sai ta tribüünilt tormilise aplausi osaliseks."

Austria legendaarse treeneri Hugo Meisli poolt kaheksandaks maailmaimeks nimetatud Andrade juhatusel võitis Uruguay järjest kolmed tiitlivõistlused (1924 ja 1928 OM, 1930 MM). Lisaks on tegu kahekordse (1923, 1926) Copa América võitjaga. Kuna MM-võistlusi 1920. aastatel ei toimunud, on FIFA lubanud Uruguayl asetada tärnikesed riigi jalgpalliliidu logole ka kahe olümpiavõidu eest. Koos kahe MM-tiitliga on neid seal neli. Uruguay valitsemisaeg võinuks kesta kauemgi, kuid 1934. ja 1938. aasta MMile Euroopasse nad ei tulnud.

Tänapäeva omadega võrreldavaid rahvusvahelisi klubide tiitlivõistlusi (UEFA Meistrite liiga jt) sel ajal ei toimunud. Oli küll Mitropa Cup, kuid see hõlmas Kesk-Euroopa riike. Seega puudus Andradel võimalus üle maailma klubide kulda ja karda kokku kraapida. Aga kui oleks valitud maailma parimat jalgpallurit, siis poleks välistatud, et tal oleks neid tiitleid kapis sama palju kui Messil.

Üks on siiski selge: selle aja suurimad turniirid olid juba nimetatud kaks OM-turniiri ja alates 1930. aastast alanud MM-finaalturniirid. Ja seal valitses Andrade, kellest kirjutas pidevalt ka Eesti Spordileht. Messi pole sellist tulemustepõhist üleolekut suutnud näidata ei koondise ega klubiga. Seda on keeruline hinnata, aga omas ajas võis Andrade olla Messist silmapaistvam jalgpallur: tema mõju alles rahvusvahelistuva jalgpallile arengule oli suurem. Ta tegi suurepärast triblingut, tal oli hea väljakunägemine ja taktikaline taip ning ta oli tõhus ka kaitsetöös. Oma baleriiniliikumised väljakul tegi ta tänapäeva mõistes kehva kvaliteediga väljakutel. Me ei saa iial teada, kuidas ta näinuks välja vahetus võrdluses Pelé, Maradona ja Messiga, mida ta võinuks korda saata tänapäeva suurematel kiirustel ja kõrgekvaliteedilisel murul. Aga selle üle vaielda ja hoiduda kategoorilistest järeldustest on küll meie võimuses.

Televisioon ja popkultuur: Pele fenomeni sünd

Uus ajajärk maailma jalgpallis algas televisiooni ja popkultuuri tulekuga. Kuid rahvusvahelises ulatuses töötas televisioon eelkõige koondisejalgpalli kasuks, sest isegi koduse liiga ülekandeid oli publiku kaotuse kartuses vähe. See sai saatuslikuks Madridi Reali tähele Alfredo Di Stefanole, kes ei suutnud end inimeste mällu kinnistada. Esiteks loobus Argentina MMidel (1950, 1954) osalemast, teiseks sai Di Stefano rahvusvahelise mängukeelu FIFA-lt, sest osales ebaseaduslikus Kolumbia liigas ja mängis isegi Kolumbia koondise eest mitteametlikeks tunnistatud mängudes. Kolmandaks: kui Di Stefano sai 1957. aastal loa esindada Hispaaniat, ei pääsenud koondis järgmise aasta MMile.

Sinna jõudis Di Stefano alles 1962. aastal 35-aastasena, kuid ei teinud vigastuse tõttu kaasa ainsatki kohtumist. Teda on nimetatud moodsa aja esimeseks jalgpalluriks, kes tänu oma universaalsusele oskas väljakul teha kõike. Millest kõlab läbi ka oleviku hääl: aga kuidas jääb siis Andradega? Di Stefano võitis kaks Ballon d’Ori (1957, 1959) ja Realiga viis korda järjest tänapäevases tähenduses Meistrite liiga.

Kuid televisioon ja popkultuur tõstsid 1958. aasta MM-il laineharjale 17aastase brasiillase Pele, kellest õhkuv loovus, poisikeselik siirus, liigutuste sundimatu elegants ja vabadus lummasid maailma. Pele on esimene, keda hakati üldaktsepteeritult nimetama jalgpallikuningaks. Ta on ainus kolmekordne maailmameister. Temast olid huvitatud Euroopa tippklubid, kuid Brasiilia valitsus kuulutas ta rahvuslikuks aardeks ega lubanud tal kodumaalt lahkuda. Ühest küljest traagiline, aga teisalt: milline au! Seetõttu ei saanud Pele end proovile panna Euroopa klubijalgpallis.

Ajakiri France Football, mis valis alates aastast 1956 Euroopa parimat jalgpallurit (alates 1995. aastast parimat Euroopas mängivat jalgpallurit ja alates 2007. aastast maailma parimat), on tagasiulatuvalt andnud Pelele seitse Ballon d’Ori. Sama palju on neid hetkeseisuga Messil.

Pärast Pele aega

Pärast Peled tuli Johan Cruyffi aeg. Hollandlane oli totaalse jalgpalli ikoon, Pythagoras putsades, nagu teda kutsuti. Cruyff oli treener väljakul, mitte mängiv treener. Ta dirigeeris meeskonnakaaslaste liikumisi, otsides matemaatilise täpsusega vaba ruumi väljakul. Kaasaegsete sõnul suutis Cruyff paremini kui keegi teine enne teda tuua mängu käiku pööret. Tema juhitud Amsterdami Ajax triumfeeris kolm aastat järjest Euroopa riikide meistermeeskondade karikavõistlustel ehk Meistrite liigas (1971–1973) ja Cruyff oli esimesena kolmekordne Ballon d’Ori võitja (1971, 1973, 1974). Koondisega pälvis ta üllatuskaotuse 1974. aasta MM-finaalis, kui eduseisus Saksamaa vastu muututi üleolevaks.

Järgnes Diego Maradona ajastu. Nii pöörast, nii suurel kiirusel vastaste vahel palliga slaalomit tegevat pallurit polnud varem nähtud. Erinevalt Andradest, Di Stefanost, Pelest ja Cruyffist mängis Maradona ka keskpärases klubis – Napolis – ja suutis selle kahel korral tassida Itaalia meistritiitlini. Seda eksamit pole läbi teinud ükski maailma kõigi aegade parima tiitlile pretendeeriv pallur. Kõik nad on mänginud tugevates klubides ja koondistes koos endaga samaväärsete partneritega (vaid Andrade on ekselnud ka nõrgemates klubides tiitlit võitmata).

Maradona aga mängis Argentina koondises ka ajal, kui see oli keskpärane, ja tiris ka selle MM-tiitlini ja korra finaali. Pelél olid ümber esmaklassilised pallurid, Di Stefano ja Cruyff maailmameistriks ei tulnudki (mõlemal olid koondises ümber tähtmängijad).

Maradonale järgnes alguses see õige Ronaldo ja siis Ronaldinho. Ka nende puhul flirtis kaasaeg võimalusega, et nad on ehk kõigi aegade parimad, mis näitab eriti ilmekalt, et alati on vahele ajapuhvrit, mis laseb rahulikul moel hinnata mõne konkreetse mängija väärtust. Siis tuli Messi ja Cristiano Ronaldo aeg. Seda mäletab lugeja hästi.

Eelis on keskväljamängijatel

Üks joon näib kõigi aegade parima valimisel olevat. Eelis on keskväljamängijatel, kes saavad tänu positsioonile väljakul toimuvat kõige enam mõjutada. Kirjelduste järgi võib aru saada, et Andrade, Di Stefano ja Cruyff olid samatüübilised mängijad: võibolla mitmekülgseimad maailma jalgpalliajaloos, kelle mõju ulatus üle väljaku nii ründe- kui kaitsetsooni, eriti Andrade puhul. Pele oli rohkem ründaja looja armust, Maradona ja Messi filigraansed triblajad, teistele võimaluste loojad ja skoorijad, aga väiksema tõhususega kaitses.

Selle loogika puhul tekib muidugi küsimus: kuidas saab jalgpallikuningas olla ründaja Pele? Aga võtkemgi teda kui erandit. Cristiano Ronaldo on temaga võrreldes liialt üheplaaniline, masinlik, väiksema elegantsi, plastilisuse ja tagasihoidlikumate võistkondlike saavutustega.
(Võime teha mõttelise eksperimendi. Kummast mängijast oleks mõnel Eesti Premium liiga tagaotsa klubil rohkem kasu: kas Cristiano Ronaldost või Messist? Esimene neist kaitsetööd ei tee ja ootab palli. Aga kas pall temani üldse jõuab? Messi seevastu läheb ja võtab palli oma kaitsekolmandikul ise ja suundub rünnakule.)

Igatahes on kõigi aegade valimine paras pähkel. Arvestama peab sellega, mis oli tähtis vastavatel ajastutel: kas esmane oli koondise- või klubijalgpall; kuidas võrrelda televisiooniaja tähti sellele eelnenud aja omadega; milline oli mängija mõju oma ajal, milline oli teda ümbritsev kontekst. Õiget vastust küllap polegi. See on rohkem usu küsimus. Aga soovi korral on eespool toodud küsimuste abil võimalik siiski mingil tasemel võrrelda.

Mina olen selle asja enda jaoks lahendanud ka pisut usupõhiselt, olles lojaalne rojalist. Kuigi Pele hiilgeaegadel olin liiga väike, et spordi vastu huvi tunda, on just tema minu kuningas. Mis ei tähenda, et ta on tingimusteta parim oskustelt. Igal kuningal on õukond. Pele õukonnas on parimad triblajad Maradona ja Messi, parimad universaalid-strateegid-kindralid Andrade, Di Stéfano ja Cruyff.

Kusagil sisimas on mul arusaam, et kõigi aegade tegelikud parimad on Maradona (keskpäraste meeskondade tassimine!) ja Andrade (tema puhul on miinus, et tollal tugev Briti vutt oli end üleilmsest vereringest isoleerinud). Nende järel tulevad kõik ülalmainitud, välja arvatud Cristiano Ronaldo. Aga truu kuningriiklane minus ei luba seda kõva häälega välja öelda. Seetõttu tõstan mässu kõigi vastu, kes seavad kahtluse alla Pelé staatuse jalgpallimaailma monarhina. Tean, et ma pole üksi. Messi positsioonile teiste suurte seas saab hinnangu anda pärast tema karjääri lõppu.

Andrade ja Messi ühe mängu võrdlus

Tumedanahalist ja kräsupäist José Leandro Andradet on võimalik episoodiliselt näha YouTube’is saadavatel, 17 minutit ja 53 sekundit kestvatel katkendlikel filmilõikudel, mis on üles võetud 1924. aasta OM-finaalmängus Uruguay–Šveits. Sealt ei tule kuidagi välja need kirjeldused, mida on tema kohta võimalik lugeda trükiajakirjandusest. Küllap ongi süüdi lõikude katkendlikkus, ja samamoodi võiksime teha valejärelduse Messi kohta, kui peaksime tema suurust hindama näiteks 2014. aasta MM-finaali põhjal. Seal oli argentiinlane kipsis.

Aga tema kohta võime ekraanilt vaadata suurepäraseid klippe muudest fantastilistest sooritustest. Andrade puhul see võimalus puudub. Seega teeb nüüdisaegne tehnoloogia ühele teene ja teisele ülekohut. Ideaalses maailmas ei tee Andradet pisemaks asjaolu, et tema ajal YouTube’i polnud. Kas meie – igaüks meist – oleks nõus end võrreldes tulevikuinimestega viletsamaks persooniks tunnistama üksnes seepärast, et tulevikuühiskond on tehnoloogiliselt võimekam?

Kõigi aegade parimast finaalist

Kõigi aegade parima tiitlit püüti kuuma peaga külge kleepida detsembris lõppenud MM-finaalile. Eks see sõltub. Metsikute pööretega on olnud ju ka varasemaid finaale. Kui suurfavoriit Ungari 1954. aasta finaalis autsaideri Saksamaa vastu juba 8. minutiks 2:0 juhtima läks, näis ju kõik olevat tehtud. Ungari oli alagrupikohtumises sakslasi võitnud 8:3. Ungari polnud kaotanud viimases 31 kohtumises. Ometi šokeeris Saksamaa maailma 3:2 võiduga.

Või 1986. aasta oma, kui Argentina juhtis sakslaste vastu 2:0, aga Saksamaa jõudis 2:2 viigini kümme minutit enne lõppu, kaotades ikkagi normaalajal. Või kuulus 1966. aasta finaal, mille Geoff Hursti fikseeritud värava õigsusest räägitakse tänini.

Loe jalka varasemaid numbreid siit!