FIFA president Gianni Infantino tõestas end taas võimeka kombinaatorina, sest sättis asjad nii, et soovitud stsenaariumi teostumiseks on kõik eeldused loodud. Talle omaselt on stsenaarium ebameeldiv – jalgpalli MM kihutab täie auruga Saudi Araabiasse.

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada aastast 1930, kui Uruguay võõrustas läbi aegade esimest MM-i, mille nad ka võitsid. See sündmus muutis maailma spordi- ja jalgpalliajalugu, sest MM on veidi vähem kui sada aastat hiljem kõige võimsam, olulisem, rikkam ja mõjukam spordivõistlus.

Tegelikult mitte spordivõistlus, vaid kultuurisündmus. Ainulaadne, sest mitte ükski teine üritus ei suuda globaalset auditooriumi nii edukalt samale lainele häälestada. Just see on ka põhjus, miks jalgpalli MM-finaalturniiri korraldusõigus on muutunud üha ihaldatumaks. Altkäemaksu andmise ja võtmise kaudu on korraldajateks sattunud soliidse peo jaoks sobimatud riigid (2018 Venemaa, 2022 Katar).

2026 mängitakse Põhja-Ameerikas (USA, Kanada ja Mehhiko) ning 2030. aasta finaalturniiri osas oli tänaseni kaks kandidaati.

Esiteks romantiline ehk Uruguay, Argentina ja Paraguay ühispakkumine, et tähistada MM-i 100. sünnipäeva seal, kus kõik kunagi alguse sai. Teiseks pragmaatiline ehk Hispaania, Portugali ja Maroko ühispakkumine, mis tagab tasemel taristu (loe: FIFA-le suure sissetuleku) ja pakub mandriteülese narratiiviga võimalusi rääkida maailma rahust, jalgpalli ühendavast jõust jne.

Oluline on märkida, et pole midagi halba selles, kui FIFA seab oma tegevuses eesmärgiks suured sissetulekud, et need liikmesriikidele jagada ja seeläbi maailma jalgpalli edendada. See ongi nende funktsioon. Rikas FIFA ei ole halb per se. Aga rikkuse kogumine vastutustundetult, inimõiguste järgimist eirates, on vale.

Need olid ametlikud pakkumised. Tegelikult oli ka kolmas, mis seisnes Saudi Araabia, Egiptuse ja Kreeka kandidatuuris, kusjuures viimased kaks olid kaasa võetud moe pärast ja võistluse epitsenter oleks viimase aasta jooksul jalgpalli sadu miljoneid sisse pumbanud Saudi Araabia. Kui esimesed kaks olid romantiline ja pragmaatiline, siis selle kandidatuuri iseloomustamiseks passib sõna nahaalne.

Jalgpallimaailmas on aga avalik saladus, et just see nahaalne variant oli Gianni Infantino lemmikuks. Kunagine FIFA peasekretär Jerome Valcke kannab küll korruptsiooni tõttu eluaegset jalgpallis tegutsemise keeldu, aga tema 2013. aasta kuldne lause "liiga palju demokraatiat segab MM-i korraldamist" pole oma sära kaotanud, vaid ühtib endiselt FIFA kabinettides hõljuva mõtteviisiga.

Käimasoleva aasta esimeses pooles sai Infantinole selgeks, et oma lemmiku ehk Saudi Araabia juhitud kandidatuuri võidule viimine on väga keeruline, võib-olla isegi võimatu. Vastuseis oli liiga tugev. Saudid teatasid, et ei hakka ametlikku kandidatuuri esitama. Samas oli selge, et see on kõigest taktikaline taganemine ja siht – MM Saudi Araabias – püsib muutumatuna.

Täna sai selgeks, kuidas Infantino MM-i soovitud sadamasse tüürib. Nimelt eeldati seni vaikimisi, et kes kahest ametlikust kandidaadist 2030. aasta MM-ist ilma jääb, saab võõrustada neli aastat hiljem. FIFA (loe: Infantino) pani aga need kaks pakkumist kokku.

Lõuna-Ameerika riigid saavad võõrustada MM-i algust. Igaüks ühte kohtumist, kusjuures esimene toimuks 1930. aasta MM-i peastaadionil, Uruguay pealinnas Montevideos asuval Centenariol. MM-i ametlik korraldaja on aga Hispaania-Portugal-Maroko ühispakkumine, kes võõrustab ülejäänud 101 kohtumist. Infantino tabas säärase lahendusega mitu kärbest:

1. romantikute hala vaigistub (vähemalt natuke), sest MM-i 100. sünnipäeva tähistatakse Centenariol,
2. ärilisest vaatevinklist riskantne MM küsitava kvaliteediga taristuga Lõuna-Ameerikas jääb sisuliselt ära,
3. Euroopa saab oma tahtmise ja on MM-i põhivõõrustaja; Euroopa ehk UEFA-ga heade suhete hoidmine on FIFA jaoks tähtis, et klubide MM häireteta käivituks,
4. 2034. aasta MM on saadaval ning seda saavad taotleda ainult Aasia ja Okeaania riigid.

Just see neljas kärbes on Infantino jaoks eriti rammus ja maitsev. Nimelt näeb FIFA põhikiri ette, et ükski maailmajagu ei saa võõrustada kahte MM-i kaheksa aasta jooksul. Kuna 2026 on võõrustaja Põhja-Ameerika ning 2030 nii Lõuna-Ameerika, Euroopa kui ka Aafrika, siis jäävadki 2034. aasta jaoks vabaks ainult kaks maailmajagu.

Tegelikult üks, sest Okeaanias pole ainsatki riiki, mis omaks MM-i jaoks vajalikku taristut (Austraalia kuulub jalgpallis Aasiasse). Seega on 2034. aasta MM teel Aasiasse ning Saudi Araabial pole enam vaja otsida soovimatuid kaaslasi nagu Egiptus ja Kreeka, vaid nad saavad teha sedasama, mida Katar mullu. Korraldada üksinda särades ja uhkustades.

Kes on Saudi Araabia potentsiaalsed rivaalid? India, Hiina, Jaapan, Lõuna-Korea, Kagu-Aasia riigid üheskoos ning Austraalia (võib-olla koos Uus-Meremaaga, kellega võõrustati tänavust naiste MM-i). Igal mainitud võimalikul rivaalil on aga kitsaskohti.

India jalgpall on nõrk ja nad on viimasel ajal rääkinud huvist 2036. aasta suveolümpia vastu. Eelmisel kümnendil jalgpallis vallutusretke katsetanud Hiina huvi selle spordiala vastu on oluliselt vähenenud. Kagu-Aasia riikide ühispakkumine oleks sama nõrk nagu oli Lõuna-Ameerika oma äsja. Probleeme valmistavad nii taristu, turvalisus kui ka transport.

Jaapani ja Lõuna-Korea on tõsised kandidaadid nii eraldi kui ka üheskoos, aga kas nad põlevad soovist? Pole nii kindel. Austraalia on varemgi MM-finaalturniiri püüdnud ja tippsporti tohutult hindava ja armastava rahvana oleks kindlasti imeline toimumispaik, aga nad võõrustavad 2032. aastal suveolümpiat. Kas leitakse jaksu teisekski ponnistuseks?

Saudi Araabial aga muresid pole. Raha on neil lõputult. Tahe maksimaalne. Demokraatiaga kaasnevad probleemid (protestid, huvi- ja survegrupid) olematud. Enamgi veel, kuna FIFA teatas täna, et huvilised peavad esmase sooviavalduse edastama juba oktoobri lõpuks, on Saudi Araabial eelis. Nad on osa eeltööd juba 2030. aasta MM-i silmas pidades ära teinud.

Kokkuvõttes paistab, et 2034. aasta meeste MM-finaalturniir kihutab Infantino kombinatoorika tulemusel täie auruga Saudi Araabia suunas. Kõige reaalsem selle stsenaariumi vääraja on eelpool öeldut arvestades Austraalia.

Korraldusõigusele kandideerimise tingimustes on küll kirjas ka inimõiguste olukord, aga puudub otsene mehhanism, kuidas nende kehv olukord kandidatuuri välistaks. Reeglid on kirjutatud ja asjad sätitud nii, nagu Saudi Araabiale ja Infantinole sobib.