Reedel ehk uue aasta kolmanda päeva õhtul kutsub ARD telejaam Alpha oma vaatajad kahetunnisele ajaloolisele jalgpallirännakule, mille jooksul vaadatakse üle viis ammust jalgpallifilmi.

Kell veerand üheksa algavas programmis tulevad esitlemisele "König Fußball auf dem Dorf" (valminud aastal 1957), "Fußball: Die 1860er Story" (1963), "Gerd Müller" (1967), "Fünf Jahre Bundesliga" (1968) ja "Fußball ist unser Leben" (1975).

Tegemist on viie dokumentaalfilmiga ning kui võtta aluseks Saksamaa jalgpalli kõige tähtsamad saavutusverstapostid, siis võib väikse mööndusega öelda, et kõiki neid filmi seob kuulumine samasse jalgpalli-ajastusse. Täpsemalt öeldes perioodi, mida tähistavad sakslaste esimene ja teine maailmameistri tiitel ehk aastad 1954 ja 1974.

Nonde viie filmiga antakse tollest ajastust kena ja mitmekülgne ülevaate. Kaetud saab nii absoluutses tippjalgpallis toimuv (Gerd Müller ja Saksa kõrgliiga) ning ka kõige madalamal sportlikul tasemel toimuv (jalgpalliklubid SSV Tschirn ja BBC Südost).

Kui lähtuda eeldusest, et tol konkreetsel õhtul moodustavad nood viis filmi ühtse terviku, siis tolle terviku sisu kirjeldades tuleks kindlasti mainida, et mida madalam on igas tervikosas käsitlemisele tulev sportlik tase, seda enam pööratakse tähelepanu otseselt sporti mitte puudutavatele aspektidele. Tänu sellele jõuab aga televaatajani kahe tunni jooksul mitte ainult jalgpallimänguga seotu, vaid pigem läbilõige kõnealuse ajastu argipäevast. Täiesti läbinähtavalt on jalgpall mõne filmi puhul olnud vaid selle käimatõmbavaks jõuks, kuid loovutanud tähelepanukeskme seejärel muudele ühiskondlikele nüanssidele.

See märkus oli vajalik seetõttu, et enne, kui me ühe sellise filmi põgusalt käsitleda võtame, juhtida tähelepanu filmitegijate eesmärgistatud sihtidele, mis väljendub nii teadlikkuses oma vaataja soovidest kui ka oskuses oma sõnumite levitamisel. Nimelt oli jalgpall valdkonnana filmitööstuse huviorbiidis püsinud juba aastakümneid enne meile peatselt huvi pakkuvat ajastut.

Üldiselt ollakse veendunud, et ettekirjutatud stsenaariumit jälginud esimesed jalgpalliteemalised linateosed valmisid Suurbritannias ning kõige esimeseks selles reas on 1911. aastal valminud ning tänaseni säilinud üheksa-minutiline lühimängufilm "Harry the Footballer". Filmi sisu moodustab pantvangidraama, kus ühe võistkonna parim ründaja tähtsa mängu eel vastaste poolt röövitakse, kuid kes enne mängu avavilet vabastada õnnestub. Draamat kui palju!

Esimene säilinud jalgpalliteemaline mängufilm "Harry the Footballer" (1911):

Spordi ja kitsamalt piiritletuna jalgpalli sobitumist kinolinale on põhjendatud spordi suutlikkusega vastata filmikunsti kõrgetele visuaalsetele ja dramaturgilistele nõudmistele.

Saksa filmiajaloolane ja kriitik Ulrich von Berg on öelnud, et sport ja kino on peaaegu samaaegselt kogu maailmas enim mõistetavaks eskapismi vormiks arenenud. Oma 2002. aastal avaldatud artiklis "Kino-Kicks. Ein Streifzug durch die Welt des Fußballfilms" ütleb Berg ka seda, et nende kahe valdkonna sobivusele viitab spordi võime luua kangelasi ja müüte, teha imesid ja muuta muinasjutte tõeks.

Niisiis oleks sport, jalgpall sealhulgas, justkui väga sobib kinoaines. Ent Berg teeb seejärel viite Ameerika Ühendriikide filmikriitikule Andrew Sarrise väärtuslikule tähelepaneku. Nimelt on spordivõistlus, nagu Sarris ütleb, lahutatud kõigist väljaspoolsetest dramaturgilistest sekkumistest, spordivõistlus elab hetkes saabuvates üllatusmomentidest, mis tähendab, et spordivõistlus kirjutab oma stsenaariumi ise ning teeb seda kohapeal. Sarrise valem on lihtne: "Sport on nüüd. Filmid on siis. Sport on uudis. Filmid on muinasjutud."

Nüüd oleks aeg küsida, kas filmid, millest siinne kirjatükk tõugatud sai, samuti Sarrise definitsioonile alluvad. Kas ARD-Alpha ekraanile jõudvate dokumentaalfilmide näol on samuti tegemist muinasjuttudega?

Võttes abiks dokumentalistika klassiku John Griersoni määratluse, võime öelda, et dokumentaalvormist sündinud sisu asub kusagil fantaasia ja reaalsuse piiridel. Grierson nimetab dokumentalistikat "tegelikkuse loominguliseks käsitluseks".

Niisiis ei erine filmilindile võetud dokumentaalteose sisu analüüs nõudmistest, mida tuleb järgida ka mõnes teises formaadis loodud dokumentaalteose korral. Alustada tuleks kasvõi sellest, et püüda selgeks teha iga konkreetse töö autori eesmärgid, tema suhted oma töö objektiga ning jälgida, kas jagatud huvide puntrasse on sõlmitud ka mõni kolmanda osapoole soov.

Vanim säilinud jalgpallivideo. Blackburn Rovers – West Bromwich Albion (1898):

Noist soovidest kõneldes on Chicago ülikooli filmi ja meedia õppejõud Tom Gunning juhtinud tähelepanu, et aimefilmide loomise algperioodil inspireeris selle loojaid ennekõike visuaalselt atraktiivne materjal. Sport ning jalgpallimäng seda kahtlemata ka pakkus. Jalgpallimänguga seonduvad vanimad säilinud ülesvõtted pärinevad aastast 1898, kui Walesi filmitegija Arthur Cheetham salvestas tolle aasta 24. septembril filmilindile Blackburn Roversi ja West Bromwich Albioni kohtumise. Cheethami tööst on säilinud umbes 40 sekundiline lõik.

Ent inimesel on oskus mugavate tehnoloogiliste uuendustega kiiresti kohaneda. Me näeme, et inimese silm harjus liikuva pildiga kiiresti ning liikuv pilt iseenesest enam eksklusiivset väärtust ei omanud. Tooni hakkasid andma muud tegurid. Nii hakkab spordidokumentalistikasse üha enam jõudma sõnumiplaneeritus, linatoesed hakkavad kandma selle tegija või tellija täpselt sõnastatud teateid.

Kui Saksamaal 1926. aastal esimene jalgpalliga seonduv film salvestati, siis oli selleks režissöör Otto Maueri dokumentaalteos "König Fussball" (e.k "Kuningas jalgpall"). Tolle pool tundi kestva filmi tähtsaim sõnum edastatakse Nürnbergis peetud Saksamaa ja Rootsi sõpruskohtumise taustal, mille kohaselt olla jalgpalluri tähtsaimaks eesmärgiks kaitsta oma koondise värve võitluses teiste riikide koondiste vastu. Siinkohal tasub märkida, et Saksamaa rahvusideoloogiline sõnum spordifilmi vahendatuna jõuab kulminatsioonini 1938. aastal, kui kinolinadele jõuab režissöör Leni Riefenstahli film Berliini olümpiamängudest.

Nagu juba viidatud sai, määras tehnoloogia areng ka dokumentalistika arenguperspektiivid ning nagu filmi- ja filmitehnoloogia ajalugu uurivates töödes on öeldud, võib ühte pöördepunkti tähistada 1950ndate aastate teisel poolele kasutusele võetud uue tehnikaga, mis andis võimaluse sünkroniseerida pildi ja heli samaaegse salvestuse. Keerulise ja kalli tehnilise protseduuri asendumine lihtsamalt käsitletava ja kokkuvõttes odavama tehnikaga avardas nii loojate hulga kui ka nende loojate loomingulisi võimalusi.

"König Fußball auf dem Dorf" täispikkuses:

Ma ei julge väita, et too uus tehnika ka alljärgnevalt meile huvi pakkuva filmi "König Fußball auf dem Dorf" (e.k. "Külasse tuleb kuningas jalgpall") tegemisel kasutusel oli või koguni selleks võimaluse andis, kuid päris võimatu see ka pole. Filmi ilmumisaastaks on ju 1957. Igal juhul võime filmi vaadates mõelda, kas ülesvõtte ajendiks oli potentsiaalselt atraktiivne sisu või lubas arenenud tehnoloogia ülesvõtet atraktiivselt teostada.

Kõnealuse filmi loojaks on telemees Richard Till, kes 1957. aasta sügise hakul nädala jooksul Tschirni küla jalgpallimeeskonna tegevust jälgis. Tschirn on Baieri liidumaa põhjaosas asuv pisike küla, kus Vikipeedia andmeil on täna 516 elanikku. Liidumaa pealinn München asub kolmesaja kilomeetri kaugusel lõunas.

Püüdes pihta saada Tilli filmi ülesvõtmisele eelnenud huvidele, julgeks nimetada kahte põhjust. Kuna tegemist on jalgpallifilmiga, tuleks esimesena nimetada Tschirni sobivust ühe väikse ühiskonna demonstreerimiseks põhjusel, et seal plaaniti taas ellu kutsuda jalgpallimeeskond. Mul ei õnnestunud küll otsesõnu välja selgitada, kas filmi alguses nähtavates kaadrites uue klubi plaane tõepoolest esmakordselt arutatakse või on tegemist hilisema lavastusega, kuid pigem näib, et Till on suutnud panna mehed oma esialgset arutelu kaamera ees kordama. Igal juhul võib aga uskuda, et kõrtsis peavad õllekannu taga kaarte mängides plaane mängijad ise, mitte aga selleks otstarbeks palgatud näitlejad.

Teine põhjus Tschirnis toimuv filmilindile jäädvustada tulenes küla poliitgeograafilisest asukohast ning selle elanike, sealhulgas uue klubi jalgpallurite igapäevasest töökohast. Nimelt paiknes Saksamaa LV-s asuv Tschirn Ida-Saksamaa piiri lähistel ning paljud sealsed elanikud käisid tööl ida poolel Lehesteni nimelises külas asunud kaevanduses.

See üksiknäide toob meieni üldisema praktika; saame teada, et kuni Berliini müüri ehitamiseni 1961. aastal, ostis Ida-Saksamaa mitmel puhul sisse oskustööjõudu Lääne-Saksamaalt, makstes noile töölistele seejuures palka lääne markades. Omamoodi kurioossumina võiks ka lisada, et nii mõnedki Lääne-Saksamaa töötajad said oma panuse tõttu ära märgitud ka Ida-Saksamaa viisaastakuplaanides.

Nii võib mõista ka Tilli loomingulist ambitsiooni. Ei hakka eitama, et filmikaadrid ning sinna juurde kuuluv kommentaar mõjuvad omajagu dramaatiliselt, kui võttegrupp Ida-Saksamaa piiri ületavale töötajaid transportivale bussile vaid kaameraobjektiiviga järgneda tohib.

Filmis esitletud sportlik kulminatsioon jõuab haripunkti SSV Tschirni ja naaberküla Hirschfeldi meeskondade vahelise amatöörliigas peetava mänguga, kusjuures võib arvata, et kaugelt enam kui eelseisev jalgpallimäng, põhjustas kahe küla mängueelsete päevade ärevuse kohal viibinud filmi võttegrupp.

Ei hakka üleliia spekuleerima, kuid jääb küsitavaks, kas võttegrupi kohalolekuta oleks pühapäeval peetud mängu hommikul Tschirni kirikus läbiviidud jumalateenistusel sealne kirikuõpetaja oma kõne jalgpallilistele metafooridele üles ehitanud. Filmilindile jõudnud osas räägib ta: "Mu sõbrad, me ei peaks spordiplatsidel loomaliku metsikusega võitlema. See pole rahvuslik altminek, kui meie meeskond võibolla veidi paremale ja võibolla ka veidi rohkem õnne omanud võistkonnale kaotama peaks. Mängust tuleb rõõmu tunda – selline peaks tõelise sportlase suhtumine olema! Ja kui siis võitlus lõpuks läbi on, siis peaksid võitja ja kaotaja südamlikult ning vennalikult teineteisel kätt suutma suruda."

Filmi "König Fußball auf dem Dorf" aluses ja lõpus kõlav laul "Sonntags um Zwei" Peter Rene Körneri esituses: