Maarja Vaino | Meistrite liiga ehk 3/3 (1)

Kirjandusteadlane Maarja Vaino. Foto: Anna Andreas

Iseenesest oleks võinud keskenduda ka teemale "Jalgpall ja kirjandus". Tammsaare muuseumi arhiivis on näiteks olemas sissepääsusedel jalgpallivõistlusele; jalgpallifännidest kirjanikke – või ka neid, kes ise jalgpalli mängivad või teemat mingil moel oma loomingus kasutavad/kasutasid – leidub omajagu. Aga. Kogu teema on juba suurepäraselt kokku võetud Vaapo Vaheri teoses "Jalgpall hingede öös" (2010), kus lisaks kirjanikele on juttu ka näitlejatest ja teistest kultuuritegelastest, keda jalgpall köitis.

  • Lugu ilmus esialgselt jaanuarikuu Jalkas.

Seega liigun hämaramale pinnasele ja püüan leida vastust küsimusele, mida tähendab olla meister, kuidas selleks saada ning miks iga kultuur vajab oma meistreid.

1990. aastate alguses, taasiseseisvumise tuhinas, kui Eesti sisenes kadunud pojana taas nii-öelda kapitalistlikku elukorraldusse ning asus taotlema heaoluühiskonna hüvesid, toimus Rotermanni soolalaos kunstinäitus "Kõike korraga, palju & kohe". 38 kunstnikku esitasid sellel näitusel oma vaateid kaasaegsele ühiskonnale, mis on orienteeritud saamisele. Näituse pealkiri on jäänud heaks koondnimetuseks paljude heaoluühiskonna kultuuriilmingute kohta. Tol ajal ilmselt ei adutudki veel nii täpselt, et saamise iha on ühtaegu liikumine aina suuremate "võrdsuste" ja "õiguste" nõudmise poole. Mis omakorda toob ühel hetkel kaasa olukorra, kus nõudmiste esitamine võib muutuda peaaegu mehaaniliseks. Natuke nii on meiega juhtunudki. Oleme harjunud nõudma teenuseid ja teenindamist. Oleme harjunud nõudma õigusi ja vabadusi. Oleme harjunud solvuma.

Aga kuidas nõuda endale meistri au?

REKLAAM

Meenub rahvasuu, mis ütleb, et see, kes on meister õigustusi leidma, on harva meister mõnel muul alal.

Õpipoiss, sell ja meister

Euroopas (tegelikult mujalgi) on sajandeid olnud traditsiooniks, et käsitöömeistril on oma õpipoisid ja sellid. Õpipoisiks olemine oli meistristaatusesse jõudmise vältimatu eeldus. Mõneti võib õpipoisi tegevust võrrelda ka mänguga. Mingis mõttes on lapse mäng ju lihtsalt täiskasvanute maailma jäljendamine ja samade tegevuste kordamine. Laps vajab seda kordamist, et ta saaks endale mingid asjad selgeks – olgu vaimses mõttes (tähed, numbrid, seosed jm) või füüsilises plaanis (pliiatsi hoidmine, sõlme sidumine, köiel ronimine jne). Kordab, kuni saabub vilumus. Samamoodi on õpipoistega. Nad jäljendavad oma mentorit, püüavad tema vääriliselt hakkama saada ning selle saavutamiseks aina harjutavad. Olgu selleks mõni käelist meisterlikkust nõudev tegevus (kasvõi hamba puurimine!) või ka tekstide analüüsimise oskus (meisterlikud juristid) või oskus teha osavat müügitööd. Tõepoolest, harjutamine teeb meistriks!

Millegipärast peetakse meil aga nii raske töö tegemist kui ka õpipoisi staatust kuidagi alandavaks. Kõik tahaksid kohe olla meistrid. Olen kuulnud kolmekümnendates noortest, kes alla juhipositsiooni kohtadele ei kandideerigi. Muidugi mõjutab sellist hoiakut ka edukultus, mida ühiskond peale surub. Ometi on "kohe meistriks"-mõtlemise taga ka veendumus, et vabadus annab sulle õiguse olla see, kes sa tahad olla. Mis aetakse segamini võimalusega saada selleks, kes sa tahaksid olla. Vabadus ei anna lõpuks midagi muud kui ainult võimaluse. Vabadus ise ei tee kedagi kellekski.

Foto: Anna Andreas

On suur vahe, kas hakata kellekski või kujuneda kellekski. Igasugune meistriks saamine eeldab kujunemist, küpsemist. Keegi ei saa üleöö hakata viiulivirtuoosiks. Ei ole võimalik hakata tippteadlaseks või ükskõik mis ala professionaaliks. Nendeks on võimalik ainult kujuneda õppimise, kordamise, harjutamise käigus.

Õpipoisi staatus tuleks jälle au sisse tõsta. Tammsaare sõnadega: "Raha eest saadud ehe tähendab enamasti edevust, aga edevus on ikka halvasti sobinud enesest lugupidamisega kui ka õige iseteadvusega. Iseteadvus ja uhkus, mis seltsib edevusega, kaob harilikult ühes ehtega. Iseteadvus ja uhkus, mis tulevad tegemisest, võimisest ja oskusest, on inimese lahutamatud omadused. Nemad ise muutuvad isikule ehteks."

Vajaduse kõrvale olla kannatlik ning anda enese oskuste küpsemisele aega võib tuua sellise märksõna nagu kutsumus. Igal inimesel on mingi ala, valdkond või teema, mis teda pisut rohkem huvitab kui teised. Mõnel kujuneb juba lapsena välja tugev kirg millegi suhtes – olgu selleks sport, muusika või midagi muud. Ilmneb sisemine tung midagi teha ning kui seda kirge toita, on tõepoolest loodud eeldused meistri sünniks. Ometi iseloomustavad praegust ühiskonda rohkem igavlevad lapsed, kes istuvad varsti juba eluohtlikult palju nutitelefonis. Mis omakorda tapab igasuguse kire ja kutsumuse, sest aju saab oma mõnuained kätte skrollimisest.

Hingeline vaesus

Milan Kundera on igavuse üle mõtiskledes kirjutanud: "Ma ütleksin, et igavuse hulk, juhul kui igavus on mõõdetav, on tänapäeval palju suurem kui vanasti. Sest vana aja ametid, vähemalt valdav osa neist, ei olnud mõeldavad ilma kirgliku kiindumuseta: põllumehed armastasid oma maad; minu vanaisa pani oma hinge ilusatesse laudadesse; kingsepad teadsid peast iga külamehe jalamõõtu; metsnikud; aednikud; ma oletan, et isegi sõdurid tapsid tollal kirglikult. Elu mõte ei olnud mingi küsimus, see oli nendega, endastmõistetavalt, nende töökodades, nende põldudel. Iga amet kujundas vastava mõtteviisi, vastava elulaadi. Arst mõtles teisiti kui talupoeg, sõdur käitus teistmoodi kui õpetaja."

Paneme siia kõrvale Hando Runneli tsitaadi aastast 1991: "Kõige vaesem on see ühiskond, kes ainult kangete mürkide ja lahuste ja vägijookidega oma joovastuse kätte saab. Minu meelest on meie ühiskond liikunud just selle vaesuse suunas. Ma ei kohta enam kuigi palju neid inimesi, kes joovastuse või vaimustuse saavad hingeelu seesmistest varadest."

Praeguse aja inimesi kummitavad sageli kahte tüüpi igavused: küllastumuse igavus, sest kõike on liiga palju ning kõik muutub seetõttu banaalseks ega paku enam huvi; ja eksistentsiaalne igavus, kuna hing on tühi ja seda ei osata millegagi täita. Kirge, mis ajendaks tegema tööd – nii et see muutub inimesele ehteks –, on meil vähevõitu. Vahel näib, et kogu kirg on kolinud poliitikasse, mujal valitseb paras loidus ja sellega koos keskpärasus. Nii spordis kui ka kultuuris on aga raske jõuda millegi tõeliselt silmapaistvani, kui puudub kirg – ja võidutahe, soov olla parim.

Foto: Anna Andreas

Aga isegi sellest ei piisa, kui oled leidnud oma kutsumuse, suhtud sellesse kirglikult ja oled kannatlikult valmis tegema tööd oma ideaalideni jõudmise nimel. On midagi, mida inimene ise ei saagi hästi kontrollida, mis ei sõltu temast endast. Andekusest on meie kultuuriruumis parem vaikida, sest sellega oled justkui asunud kellegi – vähem andeka – diskrimineerimise teele. Kultuurikriitikas on juba pikemat aega levinud komme mitte anda hinnanguid, sest "kõik on ühtemoodi tublid". Ometi on nii spordis, kirjanduses kui ka teistel elualadel inimesi, kellel õnnestub see, mida nad teevad, teistest paremini. Näitena võiks tuua jalgpalli ja kirjanduse.

Mõlemal alal on võimalik luua tabel või skeem, mis näitab ära, millistele punktidele rõhumine ja milliste reeglite järgimine aitab
  a) jalgpalli puhul lüüa edukalt värava,
  b) kirjanduse puhul kirjutada suurepärast romaani.

Lähteandmed on ju teada. Platsil tuleb olla õigel ajal õiges kohas ja teha õige liigutus. Arvuti taga istudes tuleb luua õiged karakterid õige intriigiga ning see lihtsalt kirja panna. Milles siis asi, et suurepäraseid väravaid ja romaane ikkagi nii vähe ilmavalgust näeb?

Andekus kui koorem

Andekust peetakse tihti ebaausaks antuseks, kuid tegelikult on andekus ka koorem. See ei ole midagi, mis inimesi automaatselt õnnelikuks ja teistest paremaks muudab. Koolides suhtutakse andekusse kui hariduslikku erivajadusse, kuid erinevalt teistest erivajadusega lastest ei ole õpetajatel andekate laste jaoks sageli aega. Nii jäävad mõnedki anded soiku, sest andekus ise ei tee midagi. Andekus saab avalduda ja õide puhkeda ainult siis, kui sellele antakse võimalus ning luuakse tingimused. Pealegi on hulk andekaid inimesi oma andekuse nii-öelda tuulde lasknud, ei ole realiseerinud oma võimeid kas laiskuse või mõne muu nõrkuse tõttu.

Mida siis õieti tähendab meistrite liiga? Me imetleme meisterlikku kunstitööd ja meisterlikult löödud väravat, meisterlikult kirja pandud mõtteid ja meisterlikult komponeeritud või esitatud helitööd. Meisterlik, see tähendab täiusliku tehnikaga esitatud, virtuooslikku tulemust.

Igas kultuuris on omad meistrid. Ja iga kultuur peaks endale uusi meistreid igatsema. Just isiksuste kaudu manifesteeruvad kultuur ja tema väärtused kõige nähtavamal kujul. Usun, et iga eestlane on uhke, kui välismaal olles tajub, et Eestit teatakse tänu Arvo Pärdile, Konrad Mägile või Ott Tänakule. Midagi nende ausärast langeks nagu ka meie peale. Rahvast ühendab sümboolne kapital ning meistritel on selles lausa kandev osa.

Et meistrite liiga ei jääks järeltulijatele, peaksid kõik kolm siinses artiklis põgusalt esile toodud märksõna – küpsemine, kirg ja andekus – leidma kultuuris oma tunnustatud koha. Pealiskaudse edukultuse võiks asendada soov küpseda meistriks tähendusrikka töö tegemise kaudu.

Muidugi sellise muudatuse saavutamine ise oleks üks paras meistritöö.

1 kommentaar

Mart Lambi   •  
(94.246.226.***)
Viimased kaks lõiku võtavad kokku eesmärgi. Kuna avaldatud jalgpalli all tekivad paar kohta mida saab teisendada: Inimeste ja organisatsiooni juhtimine kui andekus, kirg ja küpsemine. Olla 100% maailma parim kogu aeg, esitab küsimusi.

Täna ei leidu ühtegi edukat Eestist välja kasvanud maailma organisatsiooni, kus need võrdlused Eesti jalgpalliga oleksid kohase. Skype, bolt, wize seas ei ole olukorda kus CEO teeb 78 kõnet operatiivsetel teemadel päevas nagu mängude orgunnimise vaates ehk klientide suhtluse teemal. Kehvalt jubitud organisatsioon kui Villing peab ainult EE taksojuhtidega 78 kõnet tegema sest inimesed ei saa lumega liikuma. Mis maailma leveliga kõnede arv oleks? Ebareaalne! Meil jalgpallis mees arvab, et ta peaks selle eest vimpli saama!

Hea artikkel, kurb EJL juhtimise analoogis.

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Griezmann valiti EM-i parimaks mängijaks
PORTUGAL ON EUROOPA MEISTER!
DRAAMA! Üllatusmehe lisaajavärav kõmmutas Ronaldota Portugali Euroopa meistriks!  (Vaata väravat!)
EM-I FINAAL!
1984, 1998... 2016?
EM2016
SAKSAMAA - PRANTSUSMAA JÄRELKAJA
KORRALDAJAMAA FINAALIS
15. Euroopa meistri selgitavad Prantsusmaa ja Portugal
PORTUGAL - WALES
Ronaldo ja Nani viisid Portugali 12 aasta järel taas finaali
ISLAND VÄLJAS
SAKSAMAA POOLFINAALIS
Saksamaa lõpetas ülipõneva penaltiseeriaga Itaalia-needuse
WALESI IME
PORTUGAL EDASI
Portugal võitis penaltiseerias ja pääses poolfinaali!
EM2016
54 aastat agooniat (0)
 
https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK