"Miks meist/neist meedias üldse ei kirjutata/räägita, kuigi tulemused on väga head?" on küsimus, millele spordiajakirjanikud peavad üpris sageli kas sportlaste või nende fännidega peetavates eravestlustes vastama. Küsimuse toon on enamasti uudishimulik, kohati murelik ja vahel ka vaenulik.

Tippsportlast tiivustab saavutusvajadus. Tahtmine proovida üles leida oma võimete piirid ja neid rivaalide vastu testida. Tasu pingutuse eest jaguneb mitmesuguseks. Kõige nähtamatum osa sellest on isiklik rahulolu, mille täpset ulatust teabki ainult sportlane ise. Sportlane võib saada tasu ka auhinnaraha või sponsortoetuste näol, mis muidugi tähtis, sest raha on vaja.

Aga enamike sportlaste jaoks on väga tähtis ka avalik tunnustus. Sotsiaalmeedia ajastul on varasemaga võrreldes hõlpsam seda iseendale tekitada, aga isiklik Twitter, Instagram või Facebook on ikkagi silotorn teiste samasuguste kõrval. Nagu ka oma alaliidu kodulehekülg. Ihaldatakse ikkagi silma paista turuplatsil, kuhu kogu linnarahvas kokku on tulnud.

Eesti spordis on turuplatsiks number üks ETV õhtune spordisaade ja turuplatsiks number kaks Delfi spordiportaal. Seal pildile pääsemine on paljude Eesti spordialade ja sportlaste jaoks väga oluline eesmärk ning kui see ei õnnestu, tekitab see päris sageli nii nõutust kui ka trotsi, mida eriti ETV suhtes üldse vaka all ei hoita.

Miks osad pääsevad turuplatsile ja teised mitte? Ühelt poolt muidugi tähelepanuressursi piiratus. Eetrit jagub teatud arv minuteid ja saadet ei tehta mitte kunagi pikemaks, vaid püünele pääsevad tähtsamad ja huvitavamad teemad, teised jäetakse kõrvale. Veebiportaalides on "eetrisse pääsemise" lävend madalamal, aga tähtsa positsiooni hõivamine samamoodi keeruline.

"Arvatakse, et spordiajakirjandus seisneb tulemuste vahendamises, aga see on väga ekslik arusaam. Spordiajakirjandus ei peitu tulemustes, vaid lugudes," ütles üks Islandi spordiajakirjanik aastate eest Tallinnas toimunud seminaril. Just selles maksiimis peitubki põhjus, miks mõned saavad tähelepanu ja teised mitte.

Muidugi kirjutatakse ja räägitakse arvestatav osa spordilugusid läbi tulemuste ja/või saavutuste. Nagu näiteks Lionel Messi eilne erakordne sooritus, kui ta lõi oma koondisekarjääris esimest korda üle kolme värava. Argentina kapteni viiekas Eesti võrku pälvis tähelepanu üle maailma, sest ta on globaalne superstaar ja legend.

• Järvela reisikiri nr 1 | Kirglikud episoodid Lionel Messi külgetõmbejõu embuses

Sääraste ülemaailmse tähtsusega sündmuste vastu on võimetu igasugune pehmemat sorti jõud või narratiiv. Täpselt nagu Rafael Nadali 14. tiitel Roland Garrosis või Walesi koondise jõudmine MM-finaalturniirile pärast 64-aastast pausi ja veel nii, et otsustavas mängus alistati Ukraina. Need sündmused vallutavad eetri igal juhul.

Ent tippspordis, ja eriti selle kõige rikkalikumas valdkonnas jalgpallis, on järgmisel tasandil võimalik eeter vallutada juba teisiti. Seal ei määra enam tulemus, vaid lugu, mis võiks olla huvitav ja/või erakordne. Ei pea tingimata veeretama ninaga herneid või mängima vee all kabet, aga kui tegu pole esimese või teise kategooria staariga, siis pelgalt võistlusprotokollist ei pruugi piisata.

Et legendiks võib saada ka teisiti kui viiekaid lüües, meenutas eile El Sadari staadionil mitte Argentina koondise kapten Lionel Messi, vaid pressiruumi seinal asunud suur joonistus. Seal oli jäädvustatud keegi Michael Robinson, kellest kuulsin esimest korda. Tekkis küsimus, miks peaks Osasuna jalgpalliklubi staadionil meeles peetama sellist tegelast?

Kiire otsing näitas, et iirlane kuulus klubi ridadesse kaks ja pool hooaega (1987-89) ning lõi 58 mänguga 12 väravat, mis pole ründaja kohta teab mis eriline näitaja. Ent suur joonistus on pühendatud just Robinsonile, sest legendiks sai ta mängijakarjääri järel, kuna jäi Hispaaniasse elama ning tegi karjääri jalgpallisaate "El dia despues" juhina, kellena töötas 14 aastat (1991-2005).

Hea näide, kuidas jalgpall suudab tänu mitmekesisele ja rikkalikule kultuuriruumile legende toota ka muudmoodi kui väljakul. Sportlik saavutus pole midagi erilist, Osasuna ajalugu tunneb palju edukamaid jalgpallureid. Aga Robinsoni lugu on eriline ja seetõttu on just tema vallutanud eetri, milleks antud juhul siis umbes kaheksa ruutmeetrit seina.

Robinsoni kujutava joonistuse näol on tegu ühega paljudest jalgpalli pakutavatest jäneseurgudest, kuhu sukeldudes ei tea kunagi, millisele Imedemaale välja jõuad ning millised Ärtuemandad ja Valged Jänesed seal ringi hulguvad.

Need jäneseurud saadavad jalgpalliobjekte ja -ühendusi igas maailma otsas. On igaühe vaba valik, kas need üles otsida, sinna sisse ronida ja uurida, mida näidatakse. Või siis piirduda platsil nähtavaga. Aga vundamendi, millel jalgpalli vägevus püsib, moodustavad just (sajad) tuhanded säärased pisikesed lood igas maailma otsas. Võrratuid viiekaid taguvate superstaaride sära toetub Robinsonidele.