Mullu juulis täitus neljakordsel Eesti aasta naisjalgpalluril ning koondise kaptenil Inna Kiss-Zlidnisel 99 koondisemängu. Pärast seda võttis võimust nõutus - miks pole kogenud lüli enam rahvusvahelisel areenil? Tänaseks on Kiss-Zlidnis pisitütre ema, kes loodab ühel päeval taas väljakule joosta.

See, et Kiss-Zlidnis on lapseootel, leidis avalikku kinnitust 12. aprillil. Lähedased ning kaaslased koondisest said uudisest tublisti varem teada, koos palvega hoida rõõmusõnumit esialgu saladuses. See oli eelmise aasta kevadel Ungari kõrgliigaklubis Ferencvaroses profikarjääri lõpetanud 34-aastase kaitsja jaoks ülimalt oluline - jagada elu uut peatükki siis, kui selleks on täielik valmisolek.

"Mulle oli jäänud varasemast mulje, et (profi)sportlase lapseootusesse suhtutakse negatiivselt. Ühest küljest on see ju tore uudis, samas ka suur muutus - sportlased pigem kartsid sellest rääkida. Aga tegelikult olen ma saanud nii palju positiivset energiat ja toetust. Kõik on olnud nii-nii mõistvad! Nii klubis, tööl kui ka koondises. Ma olen väga-väga tänulik selle eest. Ausalt öeldes, ma ei oodanud seda. Inimesed mu ümber on olnud nii avatud," säras Kiss-Zlidnis vestluses Soccernet.ee-ga teisel pool videosilda, päevad enne tütre sündi.

Jalgpallisõbra jaoks kadus kapten pärast 2023. aasta juulikuus peetud maavõistlusi Türgiga kui vits vette. Kord lisas Eesti Jalgpalli Liit nimekirju avalikustades, et Kiss-Zlidnist vaevab vigastus, siis jäeti põhjus märkimata. Sahinate tasandil liikus mõte, et ehk on armastatud koondislane ootamas perelisa. 

"See oli minu jaoks üsna raske aeg. Tundsin, et see on minu jaoks nii isiklik asi. Ma ei tahtnud seda inimestega kohe jagada, tahtsin natuke aega oodata. Samas oli see kuidagi imelik ju ka, sest jäin koondisest eemale ning paljud tahtsid tegelikku põhjust teada. Sain aru, et tõesti, ka see pole väga hea olukord - meedia käib ju profispordiga koos. Aga ma lihtsalt ei olnud valmis sellest rääkima! Kui sa oled selles asjas sees, siis on väga raske mõista, millal tuleb see hetk, kui oled valmis end avama," selgitas ta.

Saladus polnud vaid Kiss-Zlidnise, aga ühel hetkel ka terve koondise oma. "Suur-suur tänu koondise staff'ile selle eest, et me hoidsime seda saladust, nagu ma palusin. See oli minu palve," tunnistas ta. "Aitäh ka selle eest, et me jäime lõpuni kontakti. Rääkisime mitu korda ja saime siin - Ungaris - isegi kokku (koondis mängis detsembri alguses Rahvuste liiga raames Iisraeliga - L. J.). Siis oli üsna hästi aru saada, milles asi (naerusuil - L. J.)! Tüdrukud võtsid uudise positiivselt vastu, küsisid, kuidas läheb. See oli nii tore!"

X

Tõesti, tegemist on mõõtmatu muutusega - nii elukorralduslikust kui emotsionaalsest võtmest. Sest ühel hetkel pidi hooajast hooaega jalgpalli taga ajanud Kiss-Zlidnis jätma armastatud spordialaga ajutiselt hüvasti. Ajutiselt, pakub ja loodab ta. Teadmata, milline trall pihta hakkab.

"Eestis naisjalgpallurid ei ole veel profid, niiet seal on natuke teine asi. Pigem mängija lõpetab karjääri ja siis rahulikult tegeleb oma asjaga.  Niiet ma arvan, et see on üks asi. Aga teine on see, et kui tõsiselt seda võetakse ja tegeletakse. Merpersonaliga ja fitness-treeneriga koos. Suuremates riikides pole see tegelikult enam mingisugune suur asi. Justkui nagu mõne pikema vigastusega tegelemine. Kui kõik läheb hästi, sul on abi ja toetus arstide ja füsiode näol, siis ma arvan, et ei olegi nii raske tagasi tulla. Kindlasti on, aga kui sul on see võrgustik, kes on sinu juures kogu aeg ja aitab sind nendes küsimustes, siis on kindlasti lihtsam. Eks see on see küsimärk just Eestis ka. Mul vedas, et kui ma mängin amatöörtasemel, siis ikka kõik need võimalused on mul olemas minu töökoha pärast. Ma juba kirjutasin neile, et olge valmis - ma varsti tulen!"

X

"Meil on väga hea meel. Tahtsin tüdrukut, nii et sai mida tahtsin!" naerab

"Tegelikult töötasin peaaegu lõpuni naiskonna juures. See oli väga hea otsus selles mõttes, et ma lõpuni jäin aktiivseks. Juba mõni aeg mul on olnud selline tunne, et igatsen jalgpalli ja mängimist. Ütlemen, et mitte nii kõrgel tasemel nagu minu naiskond kus ma töötan mänedzerina, aga jalgpalli järgi igatsus on olemas kindlasti."

"Tegelikult me mängisime paar mängu koos ka! Aga siis jah, arstide poolt ei olnud enam lubatud selline aktiivsus ja siis ma pidin võtma rahulikumalt. Kahjuks. Sest ma ei saanud liikuda nii palju, nagu ma oleksin tahtnud. Jah, jalgpall lõppes minu jaoks siis, kui arst ütles, et enam pigem mitte. Aga ma siis proovisin muud trenni teha vahepeal. Aga jah, pigem oli nii, et ma olen nii kaua spordiga tegelnud igapäevaselt ja siis ma võtsin selle aja pigem sellise puhkusena, et ma sain puhata, välja puhata, ja siis mu keha on muutunud väga palju. Ja kui ma pärast tahan tagasi jagpalli juurde tulla, siis ma pean ikka väga palju tööd tegema. Alustama algusest. Eks näis, raske on plaane teha. Ei oska praegu öelda, mida oodata. Ma arvan, et keegi ei ole selleks valmis. Isegi, kui inimene ütleb, et ta on valmis, siis ta pole seda. Niisiis ma võtan rahulikult, tasapisi. See igatsus liikumise järgi ja jalgpalli järgi on praegu suur, niiet ma arvan, et nii kui ma saan, siis ma tasapisi hakkan selle nimel töötama, et tagasi tulla. Millisel tasemel, seda me veel näeme."

"Jah! Mul oli üks hetk, kui ma otsustasin, et võib-olla pigem mitte panna seda survet enda peale. Ja siis ma rääkisin koondise staff'iga, treeneritega, ja ma olen väga-väga tänulik neile üleüldse, sest kõik olid nii toetavad ja mõistvad. Me pikalt rääkisime, et kuidas edasi. Ja nad pigem ütlesid, et ei paneks seda ust lukku. Et eks me näeme, kuidas läheb. Niisiis jah, ma mõtlesin natuke selle peale. Jah, võib-olla kõige raskem on see, et enda sees seda survet mitte panna. Et ma võtan rahulikult ja eks näeb, kui olen tagasi platsil ja see sobib treeneritele ja koondise jaoks on tase piisav ja aega on ka - selles mõttes ikka suur asi, kõik see reisimine ja nii edasi. Mu abikaasa on ka väga-väga toetav igas mõttes, ka kõiges mis on spordiga on seotud. Ma ei julge mitte midagi lubada praegu. Soov mängida on olemas, eks siis elu näitab!"

"Oii, ta on väga palju toeks olnud iga päev! Ma olen praegu olnud puhkusel viimased kuu aega, aga enne seda olime ikka igapäevaselt tööl ja seal saime igapäevaselt Vladaga rääkida ja nalja teha. Aga jah, see on väga tore, et siin on sõber, kes toetab. Tegelikult hästi palju suhtleme praegu ka. Ta käib külas, kui midagi juhtub või hakkab juhtuma, siis tema tuleb koera valvama. Niisiis jah, iga päev suhtleme."

"Kuna ma olen täistööajaga, siis esimesed kuus kuud on hästi tasustatud. Esimestel kuudel ma ei tohi isegi lapse kõrvalt tööd teha. Ja siis kuni laps on kahe aastane, siis ma saan puhata, temaga olla, ja pärast on minu töökoht alles ja saan tagasi tööle minna. Ma ei ole nende asjade pärast mures, see kõik on kaetud."

"See positiivne osa. See oli tõesti minu jaoks ühelt poolt üllatav, sest kuidagi oodatakse või hakatakse rääkima, et tööd ei saa teha ja peab uue inimese leidma ja samamoodi jalgpallis, aga kõik olid väga-väga positiivsed."