Eesti koondis Rootsi vastu - läbikukkunud (12)
EESTI MEESTE KOONDIS
Vana sporditõde väidab, et võidab meeskond, kaotab treener. Ent kui Eesti koondis saab Soccernet.ee toimetuselt valikmängude järel kollektiivse hinde, on see alati tähendanud, et tegu on just nimelt meeskondliku ja täieliku läbikukkumisega. Eile õhtulgi joosti Lillekülas Rootsi vastu lati alt läbi üheskoos, mistõttu tuleb esmakordselt pärast 2019. aasta Mainzi häbi anda valikmängule kümnepallisüsteemis taas ühemõtteline hinnang.
Eesti koondis – 2. Lilleküla staadioni avamäng peeti 22 aastat tagasi. Enne eilset seal toimunud 118 ametliku kohtumise jooksul ei olnud Eesti kordagi kaotanud viie väravaga, ehkki külas käis mitut sorti maailma- ja Euroopa meistreid. Nüüd kaotati. Valikmängus ja Rootsile, kes on küll kõva jalgpalliriik, aga siiski mitte tippude tipp, ning kellel polnud kaasas ühtki superstaari, kelle pidurdamisega oleks hätta jäädud, nagu jäädi mullu suvel Lionel Messiga.
Kes väärinukski sellise õhtu järel kiitust? Ametlikult mängu parima eestlase tiitli pälvinud Karl Jakob Hein, kes tegi teise poolaja algul mitu supertõrjet ja hoidis koondist veidigi vee peal? Ent kui taga on viis, siis taga on viis, ja kindlasti saanuks ka Hein mõne värava puhul paremini tegutseda.
Kaitseliinist võis kõigi viie värava puhul leida ühe või mitu eestlast, kes oma mehe sootuks ära kaotasid, temast sammu või mitu maha jäid ning end õhus üle hüpata lasid. Vastaste diagonaaljooksudele ei suudetud õigeaegselt reageerida, need rebisid Eesti kaitseliini alatasa ribadeks. Rootsi neljanda värava puhul "markeeris" Märten Kuusk vastase asemel täiesti tühja tsooni, viienda tabamuse puhul tegi täpselt sama Joonas Tamm ... Kuidas?!
Ka poolkaitsjatel ei õnnestunud tagaliini abistamine kuidagi. Loomupärase kaitsva poolkaitsja vajalikkus seekord lausa karjus väljakult vastu, seda nii avapoolajal, kui kaitses põleti, kui ka teisel, mil Mattias Käit üritas paremale äärele liikudes - ja tuleb tõdeda, et mitmel puhul ka õnnestunult - rünnaku ülesehitusel kaaslasi abistada. Kaitsvas rollis polnud tal aga võimalustki enda trumpidega meeskonnale kasulik olla.
Konstantin Vassiljev ja Martin Miller, kes pidanuks olema mängu ehitaja rollis, jäid esmalt rootslaste intensiivsuse ja sellest tulenevalt lõpuks ka mängu tempos püsimisega hätta. Teisalt - mida sa ehitad, kui palli ei suudeta sinunigi toimetada? Kõigest hoolimata mängisid mõlemad ikkagi peaaegu täismängu. Kas poleks olukorras, kus kohtumise saatus oli juba teise poolaja keskpaigaks sisuliselt otsustatud, olnud targem neile rohkem puhkust anda, kui juba teisipäeval ees ootavale Brüsseli-mängule mõelda? Või on Thomas Häberlil tõesti plaanis võõrsil Belgia vastu algkoosseisu edutada nooremad mehed, kes seekord pingile jäid?
Raske on leida kiidusõnu ka ründeliini kohta. Henri Anieril tekkis avapoolajal paar löögikohta, kuid sihik polnud paigas. Teda teisel poolajal asendanud Erik Sorgale ei avanenudki isegi neid šansse. Vlasi Sinjavski võttis avaminutitel vastase äärel julgelt ette, kuid hakkas seejärel võimaluste avanedes kõhklema. Henrik Ojamaa osaks jäi musta töö tegemine.
Vahetusest sekkunud meestest suutis Artur Pikk rootslaste avapoolaja teravaima mehe Dejan Kulusevski enam-vähem vaigistada, aga suur kahju oli juba ammu enne seda tehtud. Sergei Zenjovil õnnestus ühena vähestest rünnakul vastase väravale mingitki ohtu kujutada, aga ka tema lõpplahendused jäid aeglaseks. Ühtegi raamideni jõudnud pealelööki Eesti ju lõpuks kirja ei saanudki.
Eestil on viimastel aastatel olnud mänge, kus koosseis on olnud ühel või teisel moel räsitud. Ja selliseidki mänge tuleb ette, kus üks või teine mees teeb individuaalselt veel kehvema etteaste kui seekord Rootsi vastu. Ent kollektiivina põleti seekord eredalt ja üheskoos. Nagu Karol Mets pärast mängu ausalt tunnistas - et rootslased sellisel moel tegutsenud Eestile ainult viis väravat lõid, oli veel isegi hästi. Ning loomulikult vastutab lisaks mängijatele sedasorti läbikukkumise eest alati täiel määral ka peatreener.
2016. aastal jäädi võõrsil Portugalile alla 0:7, samal aastal kaotati Bosniale ja Hertsegoviinale 0:5 ning seejärel saadi ka Belgialt 1:8 klohmida. Kurikuulsat Mainzi 0:8 saunaõhtut pole mõtet meenutadagi. Kõigil neil puhkudel hindas Soccernet.ee Eesti koondise tervikuna ebaõnnestujaks ja sama tuleb paraku teha ka nüüd.
Häbi, piinlik, saun, tõesti väga halb - nii ütlesid lõpuvile järel pea üksmeelselt silmi maha lüües ka kõik asjaosalised. Asi seegi. Austuse tagasivõitmine, kui seda on niisugusel moel lörtsitud, on kahtlemata väga raske. Aga teist varianti peale püüdmise Eestil pole. Esimene võimalus avaneb juba teisipäeva õhtul Brüsselis.
Eelkõige peaks aga lendama Häberli - ja muidugi kõige kurja juur Pohlak. Kas kogu ülejäänud Eesti jalgpall ei saa tõesti Pohlaku vastu? Tõesti aitab sellest taandarengust, me oleme Euroopa kõige kehvem jalgpallimaa. Enam madalamale ei ole võimalik vajuda.
Ja mis paska ma nüüd?
Poleks Kostjat...........Sitta meile ,aga mitte teine koht....2011 aastal...
PS Kostja I love you!!!!!!
ülejääänud las istuvad pingil....
Peale 30a tublit tööd, on juhtkonna aeg otsa saanud.
Mitte Ainult Aivar, vaid + peaks vastutuse võtma ning tagasi astuma.
Igas teises riigis oleks see juba juhtunud.
C’mon Aivar - mine ära!
ütle üks hea mäng Häberli käe all, kus tugevat vastast on võidetud valikturniiril või Rahvuste Liigas?
selliseid mänge ei ole. sõprusmängus Soomet, that's it.
