Kahekordne Meistrite liiga finalist Valencia jättis selja taha klubi ajaloo kõige nukramaigulisema suve ja fännid ei jõua ära oodata, millal neil avaneb võimalus omanik Peter Limi pea teibasse ajada.

Pime mees on Mestallal nüüd ainus nägija.

Ajal, mil ülemaailmne pandeemia on Hispaania jalgpallifännid staadioniväravate taha jätnud, istub Vicente Navarro Aparicio ikka veel pool sajandit talle kuulunud kohal reas 15, istmel 164, ka nüüd, pronksi valatuna kolm aastat pärast oma surma.

Viimased 40 aastat oma elust veetis mees pimedana, kuid koduseks saanud staadionist ja sealsest soojast atmosfäärist ta loobuda ei suutnud. Väljakul toimuvat kirjeldas Navarrole tema poeg ja nõnda sai ta väärikas eas Mestallal kaasa elada Valencia teekondadele kahe Hispaania meistritiitlini, kahe Meistrite liiga finaalini ning kolme karikavõiduni.

Täpselt neli ja pool aastat tagasi, kui Vicente Navarro oli veel elavate seas, kirjutasin Valencia toonasest olukorrast Soccernetis oma kõige esimese pikema loo. Praegu ei mäleta ma seda sirvides enam sisuliselt ühtegi lauset, justkui oleks selle kirjutanud keegi teine, keegi sootuks erineva käekirjaga inimene. Neli ja pool aastat ongi pikk aeg, piisav, et asju unustada.

Näiteks on Valencia fännid praeguseks unustanud selle, et Peter Lim võeti Mestallal alguses vastu lunastajana.

*

2014. aasta maiks, mil Limile kuuluv Meriton Holdings Valencia üle võttis, ootas klubi mistahes suuruse ja kujuga päästerõngast. Hiiglaslik võlakoorem oli nõudnud staarmängijate David Villa, David Silva ja Juan Mata müümise, kuigi algselt pareeriti kriitikanooled 2011. ja 2012. aasta kevadel La Ligas saavutatud kahe järjestikuse kolmanda kohaga. Hooajaks 2013/14 oli jaks raugenud, meistrisarjas saadi kaheksas koht ja eurosarjadest saamata jäänud tulude tõttu oli võlg paisunud 350 miljonini, liiga suureks, et seda välise abita hallata.

Nõnda Valencia Singapuri miljardäriga käed lõigi. Lim päästis klubi koheste investeeringutega pankroti veerelt, jättis uue ja vana vere sildajatena palgale Valencia legendid Rufete ja Roberto Ayala, keda hinnati nii riietusruumis kui kontorites äärmiselt kõrgelt ja tõi endaga näiliselt kaasa uue hingamise. Võrreldes möödunud hooajaga kogus Valencia koguni 28 lisapunkti ja sai liigas tasuks neljanda koha.

Paraku ilmnes aga üsna ruttu, et Lim tüürib Valenciat suunas, mida mõistab ainult tema. Miljardär vabastas presidendiametist Amadeo Salvo, mehe, kes Limi tuleku üldse võimalikuks tegi; samuti lahkusid Rufete, Ayala ja abitreeneriks olnud Ian Cathro. Fännidele hakkas muret valmistama Limi seos Portugali superagendi Jorge Mendesega, kellel näis klubis toimuva üle olevat selgelt liiga suur võim. Lootusest sai kiirelt hirm, hirm selle ees, et Valencia on pääsemiseks oma hinge kuradile müünud.

*

Kujutan ette Vicente Navarrot, elavat Vicente Navarrot, istumas kohal 164, reas 15. Kujutan ette, et ta tundis väljakul toimuvat ka ilma seda nägemata; vibratsioonidest plastiktoolis, kui õhus oli väravahõnguline olukord, jäisusest õhus, kui mõni Valencia mängija eksis juba mitmendat korda järjest. Mestallale kogunevad fännid on erilised. Äärmiselt nõudlikud, isegi võrreldes gigandistaatuses Barcelona ja Realiga, lojaalsed oma emotsioonidele: kui on pisarad, on pisarad, kui on pidu, on pidu.

Jah, tema poeg kandis 40 aastat isikliku raadiokommentaatori rolli, aga kujutan ette, et Vicente Navarro pani Mestalla atmosfääri sulanduna tihti käe naeratades tema õlale. Pole vaja, poeg. Ma näen niigi. Ja kujutan ette, et viimastel aastatel ei rääkinud Vicente Navarro poeg talle enam klubi tagatubades toimuvast - veidralt ülepaisutatud hindadega üleminekutest, mis täitsid nii Limi kui Mendese taskuid, seletamatutest vallandamistest, näiliselt olematust huvist Valencia fännide heaolu tagamiseks - uskudes, et isa mälestusi ei ole vaja tumestada.

Navarro pronkskuju leidis staadionil koha mullu Valencia sajanda aastapäeva pidustuste raames. Klubi sotsiaalmeediasse postitatud kaunis videos kõnnib Navarro poeg Mestalla treppidest üles, naeratab härdalt skulptorite tööd nähes ja istub tema kõrvale, pannes isale veel viimast korda õlgadele los murcielagose salli. "Kõikidele valencianistadele, kes on aegade jooksul koos meiega olnud," kirjutas klubi video juurde.

🦇 POR TODOS los valencianistas que nos han acompañado en nuestra historia 💯

Porque todos y cada uno de nosotros hemos vivido momentos MÁGICOS en #Mestalla🖤#AmuntValencia, siempre ♾ pic.twitter.com/D8hZTmQnvG

— Valencia CF 🦇🍊🌊 (@valenciacf) November 1, 2019

*

Pärast kahte järjestikust 12. kohaga lõppenud hooaega, kui neist esimesel pääseti väljalangemisest vaid viie punktiga, tundus, et elu Limi ja uue peatreeneri Marcelino käe all on Valencias taas stabiilseks muutunud. Tundus, et pärast aastaid, mil juhikohal sai veidikeseks istuda ka Limi lähedane sõber Gary Neville, on viimaks leitud mingigi pikem plaan. Küsimused omaniku motiividest olid jätkuvalt õhus, aga vähemalt näitas meeskond väljakul taas ilusat mängu ja sai oma juubeliaastat tähistada kõrgliigas saavutatud neljanda kohaga ja hiilgava karikavõiduga, kui finaalis alistati Barcelona. Paradoksaalsel kombel sai tiitel Marcelinole ja koos temaga Valenciasse uut elu süstinud peadirektorile Mateu Alemanyle saatuslikuks.

Lim võttis hooajal 2018/19 prioriteediks eurosarja pääsemise ja andis Marcelinole mõista, et seetõttu peab karikasarja ohverdama. Selles, et võistkond purjetas finaali välja ning lahkus väljakult võidukalt, nägi Lim millegi positiivse asemel hoopis otsest rünnakut tema autoriteedile. See ei olnud tema, vaid Marcelino ja mängijate võit.

"Ma olen täiesti kindel, et selles olukorras on süüdi Copa del Rey," rääkis Marcelino veidi pärast vallandamist AS-ile. "Hooaja jooksul öeldi meile otseselt ja kaudselt, et peame sellest sarjast loobuma. Fännid tahtsid tiitli nimel võidelda, nagu ka mängijad, kes uskusid, et võivadki võita. Mulle öeldi aga, et võin nii Meistrite liigasse pääsemise ohtu seada. Sevillas ei õnnitlenud meid [pärast karikafinaali] keegi ja kui ma lendasin Singapuri [kohtuma Limi ja vahepeal klubi presidendiks saanud Anil Murthyga], õnnitleti mind ainult neljanda koha, mitte karikavõidu eest."

Tiitli kindlustanud treeneri ootamatu vallandamine ässitas mängijad mõistagi lõplikult juhatuse vastu ja pani aluse Valencia masendavale suvele.

*

Ühe aknaga jäi võistkond ilma oma allesjäänud tuumikust, kui Rodrigo müüdi 35 miljoni euro eest Leedsi, üks Hispaania säravamaid noori tähti Ferran Torres liitus Manchester Cityga kõigest 27 miljoni eest ning Alessandro Florenzi ja Jaume Costa laenulepinguid ei pikendatud. Kõige valusamalt tabas Valenciat aga pea kümme aastat klubis veetnud Dani Parejo lahkumine.

Parejol oli Valencias paremaid ja halvemaid päevi. Karjääri alguses teenis ta fännidelt nii oma käitumise kui näiliselt laisa dispositsiooni tõttu palju kriitikat, mis vaibus teatud ajaks, et siis uue treeneri, uue mängustiili, tõttu taas pead tõsta. Kogu Limi ajastu jooksul oli Parejo Valencias teatud mõttes märtriks - ikka on ju kapten väljakul see, kes kaasmängijate ja kehvade tulemuste eest vastutab. Aja möödudes osutus Parejo aga pöörlevate tuulte keskel konstandiks ning mängis end kindlalt Valencia poolehoidjate südamesse, kasvades klubis meheks, kes seisis fännide eest juhatuse vastu ja julges kaheldavaid otsuseid kritiseerida.

See Limile ja Murthyle ei sobinud. Nõnda saadeti Parejo koos Francis Coqueliniga augusti keskel klubist vabaagendina minema. Aastaid kaptenipaela kandnud mehele ei pühendatud isegi hüvastijätuvideot.

Ülemaailmse kriisi mõjusid ei osanud ükski suurklubi ette näha, kuid Valencia ei toonud pärast tuumiku lahkumist klubisse ühtegi uut mängijat, kuigi 27. juulil peatreeneriks nimetatud Javi Graciale seda lubati. Uudisteagentuurile EFE rääkis endine Malaga ja Watfordi juhendaja, et oleks ameti üleminekuakna lõppedes maha pannud, kui ta poleks sellisel juhul pidanud oma taskust maksma kolme miljonit eurot.

Kirsiks tordil kirjutas Limi tütar sotsiaalmeedias olukorra tõttu marus olevale Valencia fännibaasile: "mõned Valencia fännid sõimavad taas mind ja mu perekonda. Kas nad ei mõista? Klubi kuulub meile, me võime sellega teha mida tahame ning keegi ei saa meile midagi öelda." Augustis tulid Valencia fännid protesti märgiks tänavatele.

💬 Imágenes del despertar. El Poble de Mestalla parla. pic.twitter.com/6ctGq0PfIC

— Paco Polit 🇪🇦 #ElMatx 🦇⚽🏟 (@pacopolit) August 12, 2020

2017. aasta novembris, pärast üht tõsisemat kriitikalainet, alustas Valencia klubi kodulehel poolehoidjatele postitatud sõnumit järgmiselt: "pärast seda, kui Meriton Valencia üle kontrolli võttis, on paljud võltsfännid üritanud meie tõelistele fännidele müüa võltsuudiseid ja valesid. Need fännid on valjud ja kindlasti ei täida nad Valencia õigete fännide huve. Peter Lim on Meritoni omanik, Meriton kontrollib Valenciat. Me teame, mida me teeme."

Vicente Navarro ei näinud väljakul toimuvat, kuid tema süda tuksus sellele vaatamata Valenciaga sama rütmi. Peter Lim, kõik meeled töökorras, ei tundu nägevat, et iga klubi kõige tähtsamaks lüliks on tema fännid.

Valencia kuulutas juba 15 aastat tagasi välja uue staadioni, Nou Mestalla, kuhu klubi pidi kolima hooajaks 2009/10. Finantskriisi tõttu jäid tööd poolikuks ja lahendusi otsitakse veel praegugi. Kui poeetiline, et isegi pärast surma ei ole Navarro nõus oma istekohalt lahkuma, olles nõnda ainsaks staadionile lubatud fänniks kogu Hispaanias.

Kolmapäeval lahkus 82 aasta vanusena siitilmast Bernardo Espana Edo, mees, kes vastutas enam kui pool sajandit klubi varustuse eest ja nägi riietusruumist läbi käimas kõiki Valencia kuldseid mängijaid. Neljapäeval avaldasid sotsiaalmeedias oma kaastunnet nii Mario Kempes kui Ruben Baraja, Dani Parejo kui Santiago Canizares; rääkimata David Silvast, David Villast ja Juan Matast, rääkimata Valencia fännidest ja nende suurimast rivaalist Levantest. Sest Espaneta oli selle linna jaoks tähtsam kui jalgpall.

Bernardo Espana tuhk puistatakse Mestalla murule, aga võib olla veendunud, et juba järgmisel kodumängul naudib ta väljakul toimuvat Vicente Navarro kõrvalistmel. Kaks legendi tühjal staadionil, võib-olla küll nähtamatud, aga mälestused neist pikaaegsemad kui mistahes juhatus.