Meeskond asub kauaoodatud meistritiitli puhul pikalt ja põhjalikult koos pidu panema, aga sina pead tõusma lauast juba mõne tunni möödudes, et koju lennata ... Võtab tuju natuke ära? Küllap ikka, aga Nikita Baranovil polnud põhjust mai lõpus Jerevanis lennukile kiirustades siiski palju põdeda, sest kodus oli võimalus korda ajada midagi tähtsamat – oma tervis.

Ligi kaks aastat tagasi mängis Eesti koondis sügiseses Firenzes maavõistluse Itaaliaga ja kaotas 0:4. See on siiani ühtlasi viimane koondisemäng, kus Baranov sinisärgis platsil viibis. Vahepealsesse aega mahuvad mitu – kohati seejuures liigagi mitu ehk vastutahtmist tehtud – klubivahetust, tüütu vigastus ja sellest vabanemine, eelkirjeldatud tiitel ja poolik pidu, lisaks keeruline igapäevaelu riigis, kus augusti algul 30. sünnipäeva pidanud Baranovit hoiab tema enda ausa ülestunnistuse põhjal vaid jalgpall. Aga nüüd on 43-kordne koondislane sinisärgis tagasi ning valmis viimaks tervena endast jälle kõike andma.

Kümne päeva eest tegi Baranov Jerevani Pjuniku särgis hooaja esimese ametliku mängu, rügades Armeenia liigas BKMA vastu 90 minutit. Paus oli veninud pikaks, sest viimati pääses Baranov platsile 24. mail, kui Pjunik alistas kodus 1:0 Ararati ja kindlustas voor enne hooaja lõppu Armeenia meistritiitli.

Kui aasta varem samuti Armeenia meistriks tulnud Ilja Antonov rääkis pikalt väldanud värvikatest võidupidustustest, siis Baranovgi kinnitab – sealmaal osatakse tiitlit ka vääriliselt tähistada. Ainult et Eesti koondislase jaoks jäi pidu üsna lühikeseks, sest Tallinna lennuk ootas. Ning ühest (või paarist) peoõhtust loobumine polnud Baranovi jaoks sedapuhku probleem, sest kodulinna lendas ta selge eesmärgiga käia ära Kaspar Rõivassepa lõikuslaual ning vabaneda murest, mis oli teda juba üle aasta piinanud.

"Tervisega on nüüd enam-vähem hästi," alustab Baranov kokkuvõtet oma viimase aja elust ja tegemistest harjumuspärase fraasiga, et siis end kohe parandada: "Mitte enam-vähem, ongi hästi! Kaks mängu olen nüüd mänginud, üks oli sõpruskohtumine, teine oli liigamäng. Trenni sain enne seda juba päris palju teha. Tunnen end hästi, opereeritud jalg ei valuta ega sega. Olen rahul."

Baranovit vaevas tema enda sõnul keeruliselt kirjeldatav jalavigastus, mida liiga sageli jalgpalluritel ei esine. "Üks väike luu eemaldati, nüüd on kõik korras. Tund ja kõik. Kaspar tegi ära, ütles, et tule kindlasti pigem Eestisse, mul on sellise operatsiooniga kogemus, ma teen. Tulin, tehtud," kirjeldas kaitsja lõikust, mis vabastas ta pikalt piinanud murest.

"Poolteist aastat mängisin läbi valu. Tabletid, süstid – nii palju nii tugevaid süste, mis tegid jalale tegelikult väga palju halba," tõdeb ta. "Nüüd on see kõik möödas ja väga hea tunne on. Ma muidugi ei tea, kuidas jalg reageerib, kui väga suurt koormust anda. Aga enne siia tulekut kannatas jalg kõike, mida trennis ja mängus tegin. Kas edaspidi ka? Kui millalgi hiljem näeme, siis ütlen teile, kuidas on!" muigab ta.

Vigastus vigastuseks, ent kahe viimase aasta sisse jäi ka aegu, kus Baranov oli klubis põhimees, koondisekutset aga ei pälvinud. Suhted Eesti koondise peatreeneri Thomas Häberliga püsisid sellest hoolimata head, kinnitab Baranov.

"Eks kripeldas küll. Aga mis ma saan teha? Mina teen oma töö ära, iga peatreener ise otsustab, kellega ta mängudele läheb. Tema vastutab tulemuse eest. Kui ta otsustas nii, siis nii. Kui olen praegu siin, siis ehk saan võimaluse, eks paistab, mis rollis ma olen.

Kui pikk mul paus oligi, kaks aastat? Suhtlesime selle jooksul Thomasega ikka kolm-neli korda. Ta küsis, kuidas läheb, kirjutas ja soovis uues klubis edu. Nii et ta hoidis mul silma ikka peal. Nüüd ma olen jälle siin – lõpuks! Hea tunne on, väga hea! Tore on jälle kuttidega juttu rääkida, ammu pole näinud. Vaid [Rocco Robert] Shein on uus nägu, teised on tuttavad," võtab ta naasmise kokku.

Küproselt Maltale, sealt tribüünile ja lõpuks tagasi Armeeniasse

Et Baranoviga on vahepeal rääkimata jäänud õige mitu tähtsat juttu, on siinkohal lisaks edukale Armeenia-hooajale paslik meenutada sedagi, kuidas ta eelmisel suvel Küproselt esialgu Malta meisterklubisse Hamruni Spartansisse sattus, seal aga minutitki kirja ei saanud ja paar kuud hiljem hoopis Pjunikusse maandus. Tegu ei olnud läbinisti vabatahtlike otsustega, pigem mängis elu korraks kätte kehvad kaardid, mis seejärel õnneks siiski hoopis trumpideks pöördusid.

"Küprosel oli kõik tegelikult väga hästi. Mängisin, olin põhimees. Aga nagu tihti juhtub, tulid palgaprobleemid. Kolm kuud oli hooaja lõpuni, juhtkond tuli ja ütles, et rahadega on raske. Otsusta ise, kas võtad paari kuu palga kaasa ja lähed ära või istud edasi ja vaatame, mis saab ..." alustab Baranov mulluse suve kirjeldamist.

"Otsustasin minna. Oli veel üks pakkumine Küproselt, üks Maltalt. Aga see Küprose võistkond võitles liigasse püsimajäämise nimel. Malta meeskond oli seevastu meister – selge, et mängivad Meistrite liiga kvalifikatsioonis, hea võimalus on Konverentsiliigas kuskile jõuda. Mõtlesin, et pole ammu selliseid mänge mänginud ja tahan jälle seda tunnet tunda. Tundus hea võimalus ja läksingi sinna. Jõudsin kohale, allkirjastasin lepingu ... ja nädala pärast tuli UEFA-lt dokument, et nad on eurosarjast diskvalifitseeritud. Mingi kaheksa aastat vana asi ..." võtab juhtunu Baranovi veel praegugi korraks ohkama.

Meenutuseks – Baranoviga kaheks aastaks käed löönud Spartans sai mullu suvel eurosarjades osalemise keelu, kuna 2013. aastal oli klubi juhtkond segatud kokkuleppemängude skandaali. Spartans läks protestiga küll nii kaugele kui võimalik ehk Rahvusvahelisse Spordiarbitraaži, ent ka CAS jättis õiguse ikkagi UEFA-le.

"Mõtlesin, et kuidas see võimalik on? Ma ju tegin valiku just Meistrite liiga pärast ja nüüd neid mänge ei ole ... Hakkasin ka kohe tundma, et treenerite suhtumine-käitumine muutus. Olen jalgpallis nii kaua olnud, et sain aru, miks nad minust loobuda tahavad. Parem võtta kaks-kolm mängijat Maltalt kui maksta välismaalasele palka, anda korter, auto. Olin seal kolm kuud, esimesed kaks mängu tribüünil, siis üldse eemal," meenutab kaitsja keerulist aega.

Baranovi õnneks võttis temaga ühendust Pjuniku spordidirektor Kim Arakeljan, kellega ta oli mõni aasta varem koos Alaškertis töötanud. "Ütles, et on selline variant. Tahame sind, kui on võimalik, tule. Rääkisin Maltal asjad selgeks, lõpetasime lepingu ja läksin ära. Aeg näitas, et tuli päris hästi välja!"

Meistriks kroonitud Pjunik alistas sel suvel esmalt Meistrite liiga eelringides kaks vastast, kaotas siis küll Belgradi Crvena zvezdale ja Euroopa liigas ka Tiraspoli Šeriffile, kuid oli ikkagi juba kindlustanud pääsu Konverentsiliiga alagruppi. Seal võetakse nüüd mõõtu Baselilt, Vilniuse Žalgiriselt ja Bratislava Slovanilt, kellest viimase vastu õnnestus ka äsja võiduarve avada. Baranov on seni mõlemas euromängus pingil istunud, kuid liigas väljakule naasmine annab lootust, et järgmistes eurovoorudes võiks teda juba platsilgi näha.

"Minu jaoks on tähtis, et olen üles antud mängijate nimekirjas. Vigastuse tõttu oli ju oht, et ma ei pääse sinna. Meil on meeskonnas 36 meest, aga treener usaldas. Usaldab siiamaani, ma arvan. Tegelikult arvasin juba viimases mängus, et saan äkki viieks minutiks peale, aga veel mitte," lausub ta.

Armeenia elu tahab harjumist

Kuid miks on Baranov sattunud viimastel aastatel mängima just Bulgaariasse, Küprosele ja Armeeniasse – kas teda tõmbab nimelt neisse riikidesse? Eestist lahkudes esmalt Norras Kristiansundis ja Sogndalis õnne proovinud kaitsja sõnul on tegu pigem siiski kokkusattumusega. "Bulgaaria võimaluse leidis mulle Harri Ojamaa. Küprosele aitas juba teine agent, Maltale kolmas. Nii see läks. Igas aknas on sul paar-kolm pakkumist, nende vahel valid. Aga jah, on olnud sellised riigid, kus on ... väga soe! Väga palav!" naerab Baranov.

Nii et parema meelega mängiks ta hoopis kargemas kliimas? Selgub, et Armeenias on tõepoolest keerulisem kui mujal. "Küprosel oli muidugi väga mõnus, väga meeldis. Aga Armeenia ei ole Euroopa. Teine maailm, kõik on teistmoodi. Ja väga palav! Elu on samasugune nagu meil 30 aastat tagasi," tõdeb Baranov ega saa jutus paraku mööda ka maailmas valitsevatest keerulistest aegadest – Ukrainas möllav sõda on rahutuste keerisesse kiskumas teisigi lähiriike.

"Iraan on kõrval, sealt muudkui tullakse ja tullakse. Ukrainast tullakse, Venemaalt ... Kõik on läinud kalliks, nii toit kui ka korterid, kõik hinnad. Ka meditsiin on selline, noh ..." jätab Baranov lauselõpu kõnekalt õhku rippuma. "Peres on kaks väikest last, seetõttu on väga keeruline. Muidu on normaalne, aga õhk on, kuidas ma ütlen – ei ole värske. Ja viirus-viirus-viirus, haige-haige-haige ... Hingata on raske. Kui tulin Eestisse, siis tundsin kohe, et see on minu õhk, minu koht!"

Seega ei olevat küsimustki – jalgpallurikarjääri lõppedes kolib Baranovite perekond tagasi kodumaale. "Kindlasti ma sinna ei jää, jah! Ikka Eestisse. Olen nii palju mänginud ja elanud eri riikides, aga tagasi tahan ikka Eestisse tulla."

Et elada Armeenias siiski osatakse, viitab loo algul mainitud tiitlitähistamine. "Renditi mingi saal, pidu, muusika, armeenia tantsud, nagu seal ikka. Vein ... ja noh, mis iganes, mida sa tahad. Aga mul oli kohe reis Tallinnasse. Olin neli-viis tundi. Mismoodi see asi lõppes, ma ei tea. Võib-olla läks paar päeva!" tuletab Baranov toimunut muigega meelde.

Uue peo saamiseks tuleks Pjunikul tiitlit kaitsta, ent praegu ollakse liigatabelis viiendad. Mängitud on siiski alles seitse-kaheksa mängu ja liider Alaškert jääb kõigest kuue punkti kaugusele. "Võimalused on olemas, vaja on mängida. Klubil tuleb esimest korda mängida korraga nii Euroopas kui ka kohalikus liigas, tuleb veidi kohaneda. Kogemusi meil ju on."

Et ka Pjunik kasutab kolmemehelist kaitseliini, peaks Baranovil Häberli taktikaga kohanemine libedalt minema. "Loodan! Kui ma juba siin olen, siis loodan, et sobin treenerile ka. Aeg näitab!" võtab ta eesootava reipalt kokku.

Sünniaeg: 19. august 1992
Vanus: 30
Positsioon: keskkaitsja
Klubikarjäär: 2010-2016 FC Flora, 2017-18 Kristiansund (Norra), 2018 Sogndal (Norra), 2019 Beroe (Bulgaaria), 2019-20 Alaškert (Armeenia), 2020-21 Karmiotissa (Küpros), 2021 Hamrun Spartans (Malta), 2021-... Jerevani Pjunik (Armeenia)
Koondisekarjäär: 43 mängu A-koondises