Siim Pulst | Kui jalgpalli (mitte)poliitika hinnaks on inimõigused, siis tuleb kõrvalseisja mask maha heita (10)

Erling Braut Haaland inimõiguste teenistuses. Foto: Scanpix / Jorge Guerrero / AFP

Väga kahju, et ei Soome ega Norra koondis ei pääsenud Kataris peetavale MM-finaalturniirile. Mitte ainult kuna tegu on meie tublide lähiriikidega, aga kuna Tim Sparvi või Erling Braut Haalandi osalus oleks aidanud tuua oluliselt rohkem tähelepanu korraldajamaa sügavatele poliitilistele probleemidele.

Muidugi on Katari inimõiguste probleemidest räägitud päris palju ka muidu ning küllap räägitakse ka edasi, finaalturniir ei suuda kriitikatuld täielikult summutada. Siiski on suur vahe, kas sellest räägivad ainult inimõiguste organisatsioonid ja ajakirjanikud või toetavad seda juttu ka mängijad ja mõjukad kõneisikud.

Katari apologeedid rõhutavad paari aasta taguseid seadusreforme, mis võõrtööliste olukorda oluliselt parandama peaks, aga hiljutised signaalid (nagu Norra ajakirjanike arreteerimine) viitavad, et reaalsuses ei ole muutunud suurt midagi. Ilmselgelt korruptsiooni toel kätte saadud MM-finaalturniir viiakse läbi absoluutses monarhias, kus demokraatlikud õigused on sisuliselt olematud ning inimõiguste rikkumine on pidev ja massiline. FIFA ametnikud, kui nad on sunnitud järelepärimistele vastama, teevad murelikku nägu ja juhivad jutu (enamjaolt alusetult) progressile, mis suurturniiri korraldamisega kaasneb.

Jalgpallikarussell pöörleb edasi ning enamus asjaosalisi ei vaeva oma päid sellega, milline riik neid parasjagu võõrustab. Mängijate, treenerite jt asi on tegeleda oma tööga ning jahtida väljakul tulemust. Selline on seni olnud tüüpiline arusaam spordimaailma toimimisest. Mingil määral on see ka mõistetav, sest kui meie pealtvaatajatena ei ole valmis MM-finaalturniiri eetilistel kaalutlustel eirama, siis ammugi oleks utoopiline eeldada, et asjaosalised võiksid ise protestima hakata, kui nad on näinud tohutut vaeva jalgpallimaailma tähtsaimale võistlusele pääsemiseks.

REKLAAM

Ometi on hakanud ka jalgpallitähed ja kõrged ametnikud üha rohkem sõna võtma. Sparv ja Haaland jäävad küll koju, kuid protestijaid on teisigi ning Sparvi sügisene inspireeriv kirjatükk tõstab lootust, et neid tuleb veel juurde. Katarile osaks langenud kriitika võib viia välja isegi selleni, et sportswashing (poliitiline mainekujundus läbi sporti tehtud investeeringute) oma äärmuslikes vormides hakkab ajaloole jalgu jääma – autoritaarsed riigid ei saa enam nii lihtsalt näilist legitiimsust osta. 

See võib omakorda viia väga huvitavate edasiste arenguteni spordi ja poliitika suhetes. Sportswashing on saanud seni nii tõhusalt toimida tänu sellele, et jalgpalli- ja spordijuhid on kuulutanud oma valdkonnad poliitikaülesteks. Teatud teemasid ei suuda aga ka jalgpalliautoriteedid maha suruda, sest kuigi nad on üldiselt suutnud maailma uskuma panna, et jalgpall ja poliitika tuleb lahus hoida, siis äärmistel juhtudel (nagu inimõigustega seotud küsimused) ei saa nad selle kivi taha pugeda. Džinn on pudelist väljas.

Otseloomulikult on jalgpall poliitiline

Poliitika sissetung jalgpalliareenile on viimastel aastatel tuntav ja üsna järsk. Mängijad võtavad üha rohkem poliitilistes küsimustes sõna ning levivad poliitilised žestid nagu vikerkaarevärvid ja mängueelsed põlvitamised. Tõsi, jalgpallijuhtide poolt saavad ettevaatliku rohelise tule vaid sellised sõnavõtud ja žestid, mis kaitsevad universaalseid inimõigusi. Samas on seegi jalgpallimaailmas pigem uus nähtus, vähemalt kõrgeimal tasemel ja sedavõrd massiliselt.

Eeldatavasti soovinuks FIFA ja UEFA võimalusel igasuguseid poliitilisi arenguid vältida, aga nende käed on avaliku arvamuse poolt seotud. Ainult ogar või siis sihilikult protestihääli püüdev organisatsioon julgeks tänases polariseerunud ja poliitiliselt tundlikus maailmas inimõiguskaitsjatega teravasse vastuollu minna. Poliitilised arengud ähvardavad aga spordiorganisatsioonide kasumeid, sest autoritaarsed jõud on valmis efektiivse mainekujunduse eest kõvasti maksma.

Vähegi vaidlustatud poliitilistes küsimustes on igasugused avaldused jätkuvalt keelatud, nagu nägime hiljuti ka Tallinnas, kus ei lubatud Valgevene toetajaid punavalgesse riietatult staadionile sisse. Staadionitele on lubatud vaid reaalselt eksisteerivate riikide sümboolika ning sedalaadi piiranguid põhjendataksegi jalgpalli apoliitilisusega.

Mõistagi on ka selline seisukoht ise vaadeldav poliitilisena, sest olemasolevate riikide sümboolika lubamine ja alternatiivide keelamine on sulaselgelt konservatiivne samm, kindlustades valitsevat poliitilist korda ühes kõigi selle ebaõiglustega. Kuna jalgpalli mängitakse ka ebademokraatlikes ja lausa autoritaarsetes riikides, siis kindlustatakse ühtlasi ka nende režiimide positsioone, kes seda kuidagi ei vääri.

Juba üleilmsetel võistlustel osalemine võimaldab ebademokraatlikel riikidel oluliselt oma mainet parandada, eriti kui jalgpalli reglemendid keelavad nende vastu protestimise. Aga kui katuseorganisatsioonid usaldavad neile isegi suurturniiride korraldusõigused, siis kaob viimanegi kahtlus, et jalgpallisüsteemi näol on reaalsuses tegemist võimsa poliitilise jõuga. Konservatiivsus ei tähenda mitte apoliitilisust, vaid tähistab selget poliitilist parameetrit.

Poliitikast ei ole pääsu ühelgi olulisel eluvaldkonnal, sest kus on palju inimesi, seal tekivad paratamatult ka arutelud selle üle, kuidas seda valdkonda tuleks korraldada. Seda enam, kui tegemist on läbi ja lõhki sotsiaalse nähtusega, mida jalgpall minu silmis kindlasti on. Jalgpallimaailma tähendused ja väärtused pärinevad kogukondlikust sfäärist ja on seega paratamatult vaieldavad ja olulisel määral poliitilised.

Niisiis on väide jalgpalli apoliitilisuse kohta otsesõnaliselt absurdne ning tegemist peab olema peiteväljendiga. Mida siis tegelikult silmas peetakse, kui väidetakse, et sporti ja jalgpalli hoitakse poliitikast lahus?

Suurturniiride demokratiseeriva jõu müüt

Parimal juhul võib jalgpallisüsteemi vormilist apoliitilisust vaadelda kui konfliktide vältimise taotlust. Olemasolevate poliitiliste kogukondade (riikide) aktsepteerimine ning alternatiivide keelamine võib täita konfliktses maailmas hädavajalikku rolli, et kõigile inimestele väljundit pakkuda ja et ühiseid võistluseid oleks üldse võimalik pidada. Edasi argumenteeritakse, et autoritaarsete riikide kaasamine aitab neid lõpuks ülejäänud maailmaga siduda ning rahvusvahelise kogukonna poolt mõjutada.

Katar ongi teinud globaalse surve tulemusel olulisi tööseaduse reforme, kuid inimõigusorganisatsioonide hinnangul (nt Amnesty Internationali novembrikuine raport) ei ole see kaugeltki piisav ning muudatuste reaalne kehtestamine ei kannata kriitikat. Võõrtöölistel on formaalselt nüüd küll rohkem õiguseid, kuid kõikvõimalikud seaduselüngad ja mõjutusvahendid tingivad olukorra, kus sisuliselt ollakse endiselt pea täielikult tööandjate võimuses.

Argumentatsioon suurturniiride demokratiseerivast jõust võiks omada tõsiseltvõetavust, kui tegelikud arengud ei näitaks vastupidist. On ju ilmselge, et MM-ide määramine Venemaale ja Katarile ning näiteks EM-i mängude pidamine Bakuus võimaldavad hoopis autoritaarsetel režiimidel jalgpalli enda huvide realiseerimiseks ära kasutada. Sport oma apoliitilisuse maskiga pakub ideaalset reklaampinda sellistele jõududele ja toodetele, mis vajavad suuremahulist mainekujundust.

Täpselt nii nagu aastakümneid nägid selles vajalikku globaalset väljundit tubaka- ja alkoholitootjad ning viimasel ajal näiteks kihlveokontorid, nii toimib see ka autoritaarsete riikide puhul. Spordijuhid on saanud räpast raha vastu võtta, kuniks avalikkuse surve on kas otse või läbi seadusandluse survestanud spordimaailmas piiranguid sisse seadma. Ebademokraatlike riikide raha puhul on see protsess aga eriti aeglane olnud ning seda on võimaldanud justnimelt spordimaailma apoliitilisuse poos.

Peking võõrustab peagi 14 aasta jooksul juba teisi olümpiamänge. 2008. aastal loodeti sellest suurt pööret demokraatlike väärtuste suunas, aga reaalsus on olnud vastupidine ning Hiina niigi massilised inimõigusrikkumised on muutunud ainult hullemaks. Tohutud mainekujundusse suunatud summad ei suuda varjata näiteks uiguuride ja hongkonglaste represseerimist.

Jalgpalli MM-idega on see toimunud samamoodi, kui võtta aluseks näiteks V-Demi eelmise aasta raport demokraatia seisukorra kohta maailmas. Kõrvalmärkusena tuleks mainida, et nii nagu enamik demokraatia-indekseid, nii käsitleb ka V-Dem liberaalseid kodanikuõiguseid demokraatliku ühiskonna lahutamatu osana, aga minu silmis on see ka igati õige lähenemine. Ma kasutan siinkohal just V-Demi raportit, kuna see pakub otsest võrdlust kümne aasta taguse ajaga.

Niisiis, mida me sealt raportist näeme? Hiina liberaaldemokraatia-indeks on üks maailma madalamaid ning aastal 2020 on see veel madalam kui oli aastal 2010. Venemaa ja Katar kuuluvad mõlemad alumise 20% hulka ja ka nendes riikides on niigi madalad indeksid kümne aastaga veelgi langenud. Lõuna-Aafrika Vabariik ja Brasiilia, kus toimusid vastavalt 2010. ja 2014. aasta MM-id, kuuluvad küll ülemise 40% riikide hulka, aga mõlema liberaaldemokraatia-indeks on 2010. aastaga võrreldes kõvasti kukkunud.

Need andmed viitavad üheselt sellele, et jutt suurturniiride korraldamisega kaasnevast demokratiseerivast jõust on müüt. Vastupidi: kõikides lähiminevikus jalgpalli MM-finaalturniire korraldanud probleemsetes riikides on olukord viimase kümnendi jooksul veel kehvemaks läinud. Samamoodi Kataris, mis paberi peal on justkui viinud sisse olulisi reforme, aga mis reaalsuses on veelgi ebademokraatlikum kui aastal 2010, mil neile korraldusõigus anti.

Katari emiir Tamim bin Hamad Al Thani ja FIFA president Gianni Infantino. Foto: Scanpix / imago images / Xinhua

Reaalsed probleemid nõuavad reaalset sekkumist

Spordimaailm tahab näha ennast kui moraalset jõudu, ühendavat ja väärtuspõhist keskkonda, mis pakub positiivseid eeskujusid. Kuivõrd on see aga ka tegelikult moraalne jõud, mis pole orienteeritud kasumile ja võimule, vaid on sotsiaalselt vastutav ja demokraatiale alluv? Nagu ma olen eelnevates mõtisklustes arutlenud, siis ei ole põhjust omistada spordile ega jalgpallile sisemiselt ratsionaalset, eetilist ega korrapärast staatust.

Nagu iga teisegi demokraatlikke väärtusi kandva organisatsiooni puhul, nii peavad jalgpallivõimudki pidevalt tõestama ka tegudes, et nad on mitte ühiskonna valitsejad ja teejuhid, vaid teenijad ja järgijad. Ning kus poliitiline vastumeel on piisavalt aktiivne ja ulatuslik (nagu see inimõiguste puhul on), seal tuleb ka FIFA-l ja teistel spordimaailma juhtorganitel selge seisukoht võtta, mitte end apoliitilisuse maski taha peita.

Poliitiline laetus ei ole jalgpallimaailmas muidugi midagi uut, aga varasemalt oli see küsimus surutud suurelt areenilt kõrvale, kogukondlike müütide ja vastandumiste tasandile. Mõistagi püsib see seal tasandil ka edasi, väljendudes näiteks ebasümpaatsete riikide koondistele ja klubidele ebaedu soovimises jms.

Levinud arusaama kohaselt toimibki jalgpall tänapäeval kogukondlike suhestumiste tasandil kui sõja aseaine, tsiviliseeritud viis konfliktses maailmas erimeelsustega toime tulla. Jalgpalli ja sõja paralleelid on laiem teema, milleni ma loodan jõuda tulevastes mõtisklustes. Antud loo kontekstis on aga oluline kaaluda seda, kuidas toimiks sedalaadi konfliktide maandamine inimõigustega seotud poliitilistes küsimustes.

Lühike vastus: ei toimikski. Kui tulemusspordi loogika toetub mängulisele konfliktisituatsioonile, siis oleks ju ka naiivne eeldada, et see peaks kuidagimoodi aitama reaalelulisi konflikte ületada. Sportmäng võimaldab neid konflikte simuleerida ja võib-olla tõesti ka mingil määral pingeid maandada, aga samal ajal on see suunatud püsivale võistlusele (ja mitte ühise keele otsimisele), mis võib suures plaanis aidata hoopis vastasseise kindlustada ja vastaspoolt legitimeerida.

Võtame näiteks nn "naftaklubide" ilmumise Euroopa tippjalgpalli. Algul vastanduti neile küll massiliselt, naerdi nende ebaõnnestumiste üle ja elati uskumuses, et raha ei määra jalgpallis kõike. Kui aga naftaklubid õppisid oma vigadest ning loopisid raha tulle kuniks see lõpuks ka tulemust tõi, siis tasapisi suhtumine muutus.

Tippspordi sisemine loogika austab tugevaid, kummardab võitjaid ja lõpuks seeläbi ka õigustab nende toimimist. Raha tagab edu ja edu tagab austust. Tänaseks seostuvad PSG ja City jalgpallifänni jaoks juba ennekõike sportliku taseme ja persoonidega – inimõigused Lähis-Idas on jäänud kaugele tagaplaanile või siltide tasemele. Küllap läheb samamoodi ka Newcastle’iga.

Niisiis: kui me jätame poliitilised küsimused puhtalt kogukondlikku sfääri, ametlikest institutsioonidest kõrvale, siis viib jalgpalli sisemine loogika paratamatult tähelepanu valesse kohta ning võimaldab räpase rahaga massilisi mainekujundusprojekte läbi viia. Jalgpall toimib niiehknaa poliitilise jõuna ning ainus viis hoolitseda selle eest, et see poliitiline jõud on positiivne ja demokraatlik, on viljeleda seda teadlikult ja avalikult igal tasandil.

Uus põlvkond pakub lootust

Viimastel aastatel on see poliitiliste teemade ring, mille ees tunnetavad jalgpallivõimud ümberpääsmatut vajadust vastutust tunnistada, selgelt kasvanud. Üheks põhjuseks on see, et hiljutised korruptsiooniskandaalid on tekitanud juhtorganisatsioonide jaoks tungiva vajaduse enda õiguspärasust ja vastutustundlikkust tõestada.

Teisalt on see seotud üldiste üleilmsete arengutega, kui avalike organisatsioonide jaoks on muutunud ülioluliseks näidata end sotsiaalselt vastutustundlikena. Jalgpalliautoriteedid kardavad tänasel päeval avaliku arvamusega vastuollu minna sama palju kui iga teine suurorganisatsioon (erandiks erinevad populistlikud liikumised, mis sellest vastandumisest just toituvadki). Maine on globaalsel, dünaamilisel ja polariseeruval sotsiaalmeedia ajastul lihtsalt sedavõrd oluline.

See kõik avab uusi ruume poliitika tungimiseks jalgpalli ja nii mõneski mõttes on see igati teretulnud. Ennekõike võimaldab see praegu võitluses universaalsete inimõiguste kaitseks edasi murda ning pikemas plaanis ehk sportswashing tervikuna ajaloo prügikasti visata. Need on kahtlemata positiivsed arengud ka juhul, kui raha jääb seetõttu spordist ja jalgpallist vähemaks.

Eelmisel nädalal kirjutasin ma, kuidas sotsiaalmeedia ajastul muutuvad jalgpalli tarbijasuhted meelelahutuslikumaks, sest see soodustab passiivset ja individuaalset suhtumist. Ma usun, et üldpildis peab see tendents paika, aga samal ajal tuleb sotsiaalmeediat ka kiita, sest see võimaldab aktiivsetel (ja eriti populaarsetel) toimijatel jõuda lihtsa vaevaga suure hulga inimesteni ning neid aktiviseerida. Isegi kui see "aktiveerimine" tähendab esialgu tühist like’i või follow’d, siis kasvõi puhtalt massi pealt võib sealt ikkagi sündida suuri algatusi ja muutuseid.

Pole ka välistatud, et ma tegin eelmisel nädalal hoopis uutele põlvkondadele liiga – võib-olla on aktiivne kogukonnaelu lihtsalt ajastule omaselt muutunud ja võtab uusi vorme. Mine tea. Igatahes on just nüüd saavutatud globaalsete sotsiaalprobleemide osas oluliselt suurem kaasatus ja kõlapind kui kunagi varem. Olgu selle näiteks kasvõi kliimaprotestid, mis varem olnuks võrdlemisi väheste ühiskonnateadlike aktivistide pärusmaa, aga täna puutub nendega kokku pea iga koolilaps.

Masside vastuvõtlikkus julgustab ka prominente julgemalt tegutsema. Nii jalgpalli jälgijaskond kui ka tippklubid ja nende mängijad on muutunud oluliselt sotsiaalteadlikumaks ja julgevad mitte ainult poliitiliselt sõna võtta, aga ka staadionil oma põhimõtteid kaitsta. Katari MM-i eel on inimõiguseid kaitsvaid särke kandnud nii Norra, Taani, Saksamaa kui ka Hollandi koondised. Põhjamaade jalgpalliliidud on teinud täiendavat koostööd, et Katari probleemidele tähelepanu juhtida, ning MM-ile kvalifitseerunud Taani võttis vastu tegevuskava inimõigusküsimuste rõhutamiseks ka Kataris kohapeal.

"Ma arvan, et spordis üldiselt kasvab peale uut tüüpi põlvkond. Nad on hästi teadlikud mõjust, mida nad saavad ühiskonnas omada. Nende jaoks ei ole asi ainult nende spordialas, aga ka selles, kuidas nad saavad oma kogukonda aidata ja oma platvormi headel eesmärkidel kasutada," rääkis Tim Sparv taskuhäälingule Our Man In Stockholm. "Uus põlvkond on avatum, nad ei karda olla haavatavad, nad ei karda rääkida oma nõrkustest või asjadest, mis neid hirmutavad või mis muudavad neid närviliseks."

Ohud on niigi kohal

Kui aga poliitiline rindejoon on juba liikuma hakanud ning tippsportlased ja teised prominentsed tegelased hüppavad saani peale, siis kuidas ja kuhu see pidama jääb? Tulevik tõotab selles plaanis huvitavad arenguid. Halvimal juhul võib see viia spordimaailma killustumiseni, ülemaailmsete liitude asendumiseni mõjupiirkondlikega. Aga see peaks viima ka oluliselt õiglasema (spordi)maailmani, mis on sunnitud üha enam demokraatlikule survele alluma, inimõiguseid austama jne.

Kahtlemata seonduvad spordi ja poliitika segunemisega ohud, mida tuleb silmas pidada. Ent mida ma olen üritanud siin artiklis ennekõike näidata, on see, et poliitilisus ja sellega kaasnevad ohud on aktuaalsed ka käesolevas spordisüsteemis, ning selle eitamine on juba iseenesest ohtlik, võimaldades autoritaarsetel jõududel oma mõjuvõimu spordi arvelt suurendada. Ning sedagi tuleb silmas pidada.

Et aga midagi teadlikult silmas pidada, konstruktiivset arutelu pidada ja demokraatlikke otsuseid langetada, selleks tuleb küsimust kõigepealt teadvustada, mitte pead apoliitilise liiva alla peita.

Kogu lugu viie lausega

Väide jalgpalli apoliitilisuse kohta on otsesõnu absurdne ning tähistab tegelikult poliitiliste konfliktide vältimise taotlust. See viib aga omakorda negatiivsete poliitiliste tagajärgedeni, võimaldades autoritaarsetel jõududel enda mainet jalgpalli abil puhtaks pesta. Ainus viis tagada, et jalgpalli poliitiline jõud on positiivne ja demokraatlik, on viljeleda seda teadlikult ja avalikult igal tasandil. Uued põlvkonnad pakuvad lootust, et jalgpallimaailm on sunnitud muutuma poliitiliselt üha vastutustundlikumaks. Poliitika ja spordi segunemisega kaasnevad ka ohud, aga poliitilisuse ohud on aktuaalsed juba praegu ning selleks, et nende ohtudega saaks demokraatlikult tegeleda, on kõigepealt oluline neid teadvustada. 

10 kommentaari

R21   •  
(84.50.146.***)
Mr president on tõeline filoloog- jalkpall.
Steve Kullus   •  
(90.190.255.***)
Väga põhjalik ja huvitav analüüs.
footsoccer   •  
(94.246.246.***)
See tüüp ei olegi mingi president...täielik lammas on.
A. Polõnski   •  
(82.131.101.***)
Kahjuks valdavas osas on autoril õigus. Spordiorganisatsioonides lokkav korruptsioon, ostetavus-müüdavus ja lõpuks ongi autoritaarsed režiimid ning liikumised saavutanud selle, mida tahtsid.
Muide polnudki ammu tagasi kui Valgevene fännid ei pääsenud rahvuslippudega Lilleküla statale sj. keelajaks olid kohalikud asjapulgad.
cyrusvk   •  
(84.50.36.***)
Mida see Ilfes teeb? Miks ta üldse sellistel teemadel sõna võtab? Kirjutamisoskus võis tal sel hetkel muidugi sattuda pöördvõrdelisse seisu joobeastmega.
humorist   •  
(213.180.19.***)
Hiina, Pekingi taliolümpiamängud, Qatari jalgpalli MM. Räägitakse Lääne väärtustest, Euroopa - Euroopa Liidu väärtustest. Tegelikult müüakse need esimesel võimalusel maha. Liialt palju kapitali tuleb Hiina ja Qatari poolelt, et mingeid suuri kirujaid oleks inimõiguste teemadel. Ühes FIFA teemalises dokumentaalis räägiti kenasti Prantsusmaa - Qatari suhe lahti. Prantsusmaa pidi tagama jalgpalli MM'i läbi Platini ning kui Qatar sai MM'i, siis järsku osteti Prantsusmaa tööstuselt hävituslennukeid, tsiviillennukeid. PSGsse pumbati räigelt raha sisse.

Euroopalikud väärtused on ainult siis kui kotitakse endast väiksemaid ja nõrgemaid. Rotte. Poola, Ungari. :)
Raigo Pärnpuu   •  
(176.46.81.***)
Sõltumata kas nõustuda või mitte nõustuda (mina suuremas osas ei nõustu aga paljus ka nõustun ehk nagu klassikud ütlevad 60:50) on kirjatükk väga hästi kirjutatud ja toodud ka asjalikud näited. Hea töö.
trk   •  
(88.196.190.***)
Naivistlik ja ohtlik mõtteviis on soovida igale poole sekkuda. N Liit / Venemaa ja USA on demokraatia nimel või "kellegi kaitseks" sekkunud Lähis-Itta, Vietnami jm. Tagajärjeks miljonid hukkunud. Nendel inimestel ei ole päris kindlasti enam mingeid inimõiguseid.
Õiguste kaitsmist alusta kodust. Meil elab veerand rahvast allpool vaesuspiiri (seda veel enne meeletuid hinnatõuse). Kaitse nende perede lapsi, aita neil näit läbi jalgpalli sellest välja pääseda.
Popp on rääkida õiguste kaitsmisest või heategevusest Aasias või Aafrikast, sest see on mugav ja ei eelda isiklikku kokkupuudet.
humorist   •  
(213.180.19.***)
trk, ei ole tarvis sekkuda. Lihtsalt boikoteerid.
INCE   •  
(91.129.97.***)
No selle kirjatüki peale ei jää üle muud kui puna- või vikerkaarelipp kätte ja barrikaadidele ;)

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Griezmann valiti EM-i parimaks mängijaks
PORTUGAL ON EUROOPA MEISTER!
DRAAMA! Üllatusmehe lisaajavärav kõmmutas Ronaldota Portugali Euroopa meistriks!  (Vaata väravat!)
EM-I FINAAL!
1984, 1998... 2016?
EM2016
SAKSAMAA - PRANTSUSMAA JÄRELKAJA
KORRALDAJAMAA FINAALIS
15. Euroopa meistri selgitavad Prantsusmaa ja Portugal
Antoine Griezmanni turniiri viies ja kuues värav tõi korraldajamaale Prantsusmaale 2:0 võidu Saksamaa üle ning koha pühapäeval Saint-Denis toimuvale finaalis.
EM2016
PORTUGAL - WALES
Ronaldo ja Nani viisid Portugali 12 aasta järel taas finaali
Walesi unelm sai resoluutse lõpu, kui lõpuks ometi veenvat mängu näidanud Portugal alistas Briti saarte komeedi 2:0.
EM2016
ISLAND VÄLJAS
SAKSAMAA POOLFINAALIS
Saksamaa lõpetas ülipõneva penaltiseeriaga Itaalia-needuse
Kogu mängu initsatiivi hoidnud Saksamaa ei lasknud hoolimata Jerome Boatengi ajulühisest suurturniiride võidupõual Itaalia vastu jätkuda - 1:1 normaalaja järel kindlustas Saksamaale koha poolfinaalis üheksandas penaltivoorus Jonas Hector.
EM2016
WALESI IME
PORTUGAL EDASI
Portugal võitis penaltiseerias ja pääses poolfinaali!
54 aastat agooniat
EM2016
54 aastat agooniat (0)
 
https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK