Kui sakslane Dominik Stolz neljapäevases Euroopa liiga kolmanda eelringi avamängu 75. minutil Dudelange’i kauni kauglöögiga 3:1 juhtima viis, oli võimatu mitte tunnetada kergendust, mille tabamus Josy Bartheli staadionile kogunenud Luksemburgi jalgpallisõprades vallandas.

Haihtusid ärevad hõiked, murelikud ohked, mõtlikud pilgud ja tõsise näoga vahetatud repliigid, mis tribüünil tolle hetkeni teist poolaega olid saatnud. Asendajateks olid kerge joviaalsus, innukas kiitus meeskonnale ja üldine rõõm. Dudelange’i poolehoidjad olid Stolzi 3:1 värava järel veendunud, et suur töö on tehtud ja tugev vundament järgmisesse ringi pääsemiseks laotud.

Lõpuvile kõlades vallandusid siirad ja palavad ovatsioonid. Dudelange’i mängijad olid samuti rahul ja rõõmsad. Kuigi edasipääsust kindlas kõneviisis rääkima ei tikutud – kapten Tom Schnell märkis, et korduskohtumises tuleb tema meelest platsile minna samasuguse ründava plaaniga –, oli nende kehakeel siiski väga üheselt mõistetav. Dudelange tunnetas, et nad on Kaljust paremad.

Ilmselt nii ka on, et Dudelange on Kaljust tugevam ja kvaliteetsem meeskond, ent see üksi jalgpallis teatavasti võitjat ei määra. Mängu on reeglite ja väljakudimensioonidega sisse programmeeritud niivõrd suur annus juhuslikkust, et autsaideri võidud on teiste pallimängudega võrreldes oluliselt tavapärasemad nähtused.

Ning Kalju kaptenil Maximiliano Uggel ja peatreeneril Roman Kožuhhovskil on tuline õigus, et kadunud pole veel midagi ja Kaljul on teisipäeval täiesti reaalne võimalus Dudelange konkurentsist välja lülitada, sest kuigi tegu on Eesti meistrist tugevama meeskonnaga, on nad kaugel Glasgow Celticust (seda rõhutas pärast 1:3 kaotust Igor Subbotin).

Käimasoleva hooaja Kalju meeskond on (väga) ebastabiilne. Head ja hingestatud esitused on vaheldunud halbade ja mõttelaiskadega nii Premium liigas, Evald Tipneri karikasarjas kui ka eurosarjas. See on ka põhjus, miks Kaljul pole variantigi kaitsta mullu võidetud meistritiitlit, miks nad kaotasid karikafinaalis Narva Transile ja lagunesid võõrsil Glasgow Celtici vastu.

Samas on teisalt vastu panna karikavõistluste poolfinaalis FCI Levadia üle võetud igas mõttes vägev võit, stiilipuhas "kaitses kõva ja kontras terav" 1:0 võit FC Flora üle ja kaks väga distsiplineeritud partiid Põhja-Makedoonia meistri Škendija KF-i vastu (0:1 kodus ja 2:1 võõrsil), mille tulemuseks Eesti klubide esimene edasipääs Meistrite liigas viimase viie aasta jooksul.

Tõsi, kõigis neis duellides lõi Kalju võiduvärava brasiillane Liliu, kes praeguseks meeskonnast lahkunud (tema mängijaõigused kuuluvad nüüd Rootsi esiliigaklubile IF Brommapojkarna). Aga isegi olukorras, kus Kalju esiründajaks on Premium liigas tänavu kaks väravat löönud Peeter Klein, pole Dudelange'i alistamine ikkagi võimatu.

Asi on nimelt selles, et Kalju mängis neljapäeval väga halvasti. Kümne palli süsteemis vääris nende esitus hindeks kolme või nelja. Ilmekaimaks tõestusmaterjaliks vahemik 28. kuni 35. minutini, mille käigus võinuks Dudelange lüüa viis väravat, aga lõi ainult kaks.

Kožuhhovski väide, et "paanikat ta ei näinud" võib olla õige tehniliselt, sest paanikat tõesti polnud, aga mitte sisuliselt, sest platsil valitses nende minutite jooksul korralagedus. Ugge proovis mängu järel asja mahendada, rõhutades, et mõlemad Dudelange'i väravad sündisid rikošeti kaasabil, aga sellega ei ole võimalik varjata üldist organiseerimatust. Rikošetid olid tagajärg, mitte põhjus.

Mängudes Škendijaga Kalju endale sääraseid tähelepanematusi ei lubanud. Jah, väravavaht Pavel Londak pidi nii kodu- kui ka võõrsilmängudes tegema mitmeid head tõrjeid, aga väljakumängijate kontsentratsioon oli 180 minuti jooksul kogu aeg ideaalilähedane, mis oli edasipääsu vältimatu eeldus. Nende mängudes vääris Kalju kümne pallis süsteemis hinnet kaheksa või üheksa.

Kui Kalju suudab teisipäeval sama, siis on edasipääs täiesti reaalne, sest kuigi Dudelange'i meeskonna tehnilisusele Eesti meistril vastust pole, siis on Luksemburgi meeskonnal silmnähtavad vajakajäämised, mida on võimalik enda hüvanguks ära kasutada ja võtta vajalik 2:0 võit.

Dudelange'i nõrkusteks on kehvapoolne võistkondlik kaitsemäng ja standardolukordade kaitsmine. Esimese põhjuseks suvine meeskonna totaalne uuendamine (mullusest tiimist on alles neli mängijat), mis tähendab, et võistkondlikkus peabki puudulik olema. Teise põhjuseks meeskonna napp keskmine pikkus ja mängijate ilmne kimbatus kõrgete pallidega tegelemisel.

Kalju on, nagu eelpool mainitud, ebastabiilne meeskond, aga kvaliteet kahe Dudelange'i ilmse puudjäägi ärakasutamiseks on nõmmekatel olemas. Eeldusel, et mängijad tegutsevad võimete piiril nii individuaalselt kui ka võistkondlikult.

Reginald peab keskvälja valitsema, Sander Puri mängima nii, nagu kordusmängus Celticu vastu ning Ugge meeskonna üles kütma ja eeskuju näidates võitlusesse viima. Klein mängima sama kirega, mis maikuu kahes mängus Levadia vastu, ning Igor Subbotin olema täpne ja andma need läbisöödud, mida ta oma sõnade kohaselt täiega kaifib.

Äärekaitsjad Aleksandr Kulinitš ja Andri Markovitš ei tohi pablada ega lühisesse joosta, vaid peavad mängima eneseusuga ja rünnakule lülitununa vastase trahvikasti lähistel matši jooksul paar-kolm korda vastasest mööda mängima. Kaspar Paur peab standardolukordadest toimetama ainult kvaliteetseid palle ning Deniss Tjapkin ja Vladimir Avilov neid nutikalt ja isukalt ründama. Londak tegema tavapäraselt kindla partii.

Kui nimetatuga hakkama saadakse, pole 2:0 võit Dudelange'i üle üldse mitte võimatu. Tõsi, garantiid pole, aga arvestatav võimalus küll. Kõik sõltub sellest, milline Kalju teisipäeval platsile tuleb.