Täna lahkus 60-aastasena siit ilmast Diego Armando Maradona, paljude arvates kõigi aegade parim jalgpallur. Avaldame järelehüüdena legendile uuesti loo, mis ilmus kevadel, kui Soccernet.ee toimetus reastas oma lemmikuid.

***

Argentiinlaste jaoks on Diego Maradona endiselt Jumala asemik maa peal, tema ja ainult tema. Aga pead liiva alla ei peida. Maradona võis pakkuda rõõmu kümnetele miljonitele, kuid võitles paralleelselt isiklike deemonitega. 

• Maailmameister (1986)
• MM-i parim mängija (1986)
• 4x Argentina aasta jalgpallur (1979, 1980, 1981, 1986)
• FIFA 20. sajandi parim jalgpallur (mööndustega jagatud auhind)
• FIFA 20. sajandi parim värav

Vaid 167 sentimeetrit pikkust, seega 3 cm vähem isegi ühest teisest argentiinlasest, muutis Maradona tõeliselt unikaalseks isendiks. Madal raskuskese ja massiivsetes reielihastes peitunud jõud lubasid tal söösta ja suunda muuta enneolematul kiirusel. Lisades kompotti jala külge justkui liimitud palli ...

Meistritiitel, mida maffia ei lubanud võita

Maradona sportlikult edukamad päevad - maailmameistritiitel, Itaalia meistritiitlid ja edu Euroopas - jäävad 1980ndate teise poolde. Mis, olgem ausad, on seda erakordsem vägitükk, et tol ajal oli ta narkootikumidest juba kõrvuni sõltuvuses, kuigi "hobisid" õnnestus veel edukalt vaka all hoida.

See, millest või kuidas pahe 1982. aasta paiku alguse sai, ei ole täielikult selge, küll aga võib igasuguse kahtluseta väita, et juuri tasub otsida sügavamalt. Ehk juba Buenos Airese slummist, kus Maradona vee ja elektrita kuuris üles kasvas. Tal ei olnud midagi, aga oskus palliga ümber käia tegi väikese Diego kuulsaks 12-aastaselt. Profidebüüt usaldati talle enne 16. sünnipäeva. Mõned aastad hiljem teadis imelapsest juba terve maailm.

Liiga palju, liiga noorelt, liiga kiiresti? Kahtlemata. Maradona lugu ei ole esimene ega viimane rentslist-rikkaks poisist, mis vale pöörde võtab. Päeva lõpuks oleme me ju kõik inimesed, kes tahaksid mingitele ahvatlustele järele anda.

Võibolla leidunuks Maradonale abi, kui ta Barcelonasse jäänuks. Võibolla. Ent kui 1983/84 hooajale joone alla tõmmanud karikafinaal Athletic Bilbao vastu kulmineerus võika kaklusega kuninga, Bernabeule mahutatud 100 000 pealtvaataja ja väidetavalt TV vahendusel mängu jälginud poole Hispaania elanikkonna silme ees, kadus see variant laualt. Provokatsioonile reageerinud Maradona algatas selle löömingu.

Napoli, kes maailmarekordilise summa lauda käis, oli Maradona jaoks võrdselt parimaid ja halvimaid sihtkohti. Siin sai ta olla kangelane vaesuses inimestele, kes kangelast vajasid; keskne figuur võrdlemisi mittemidagiütlevas jalgpallimeeskonnas, mis flirtis äsja kõrgliigast pudenemisega. Aga ühtlasi pärines neilt tänavatelt kuulus Camorra kuritegevuslik ühendus. Pole teps mitte see seltskond, kellega üks sõltlane sõbrustama peaks. Aga muidugi nii läks.

Narkootikumidest ja prostituutidest sai jalgpallistaari elu lahutamatu osa (positiivsed dopinguproovid, tõsi, ilmnesid alles 1990ndatel), kuigi tulemused väljakul seda ei peegeldanud. Kolm aastat pärast liitumist ehk 86/87 aitas Maradona Napoli ajaloo esimese ja veel kolm aastat hiljem teise, tänaseni ühtlasi viimase meistritiitlini. Aga midagi jäi kripeldama kah.

Esimest triumfi kaitstes, hooajal 87/88, olid Põhja-Itaalia hiiud AC Milan ja Juventus muutuste keerises. See pidi olema Napoli hooaeg ja veel viis mängu enne hooaja lõppu edestasid nad jälitajaid nelja punktiga, ajal, kui võidu eest kirjutati tabelisse kaks punkti. Aga viimasest viiest mängust kaotas Napoli neli ja tiitel kadus Milanosse.

See ei lähe kuskile kirja spordiajaloo kaugeltki suurima krahhina, aga paljud kahtlustavad tänase päevani, et tegu ei olnud lihtsalt ebaõnnestumiste jadaga. Näiliselt iga teine Napoli elanik oli pannud oma raha tiitli kaitsmisele, aga musta kihlveoturgu valitses Camorra. Nad oleksid väljamaksetest pankrotti läinud. See ei saanud kõne alla tulla. Neil nädalatel peksti segi Maradona auto - kas see oli kurjade jõudude hoiatus?

Ühest tõde ses loos muidugi pole. Aga kui klubi president Corrado Ferlaino andis pärast teist tiitlit mõista, et oleks tahtnud ka vahepealsetel aastatel tähistada, vastas Maradona sellele nördinult: "Mamma mia, päriselt? Aga president, me peame laskma ka teistel võita. Muidu läheb igavaks."