Müncheni Bayern on Meistrite liigas kaheksa hulgas. Tegelikult võis selle lause üsna julgelt välja öelda juba enne seda, kui pall Allianz Arenal üldse mängu pandi. Järgnenud 90 minutit ja Bayerni 4:1 võit vaid kinnistasid teadmist, et Chelseaga võrreldes ollakse praegu täiesti teises kaalukategoorias.

Bayern otsustas kõik sisuliselt ära juba kümne minutiga, kui Robert Lewandowski läbimurdel kukutati ja poolakas ise penalti realiseeris. Poolaja keskel tegi pärast Mateo Kovacici eksimust skoori Ivan Perišic. Callum Hudson-Odoilt võttis VAR küll tabamuse suluseisule viidates ära, ent 44. minutil sai Chelsea ikkagi auvärava kirja, kui Manuel Neuer tõrjus palli täpselt Tammy Abrahami jalale ning ründajale jäi tühja puuriga silmitsi olles vaid vormistamise vaev.

Suures plaanis ei muutnud see värav aga midagi, sest Bayerni edu oli jätkuvalt turvaline. Lõppskoori vormistasid teisel poolajal Chelsea kaitsjate järjekordse peataoleku ära kasutanud Corentin Tolisso ning mängule sümboolse punkti pannud Lewandowski. Soccernet.ee tegi formaalse tähtsusega mängu põhjal järgmised tähelepanekud.

Keda asetada ülejäänud seitsmest veerandfinalistist ettepoole kui Saksamaa esiklubi? Barcelona? Liialt Messile toetuv. Manchester City? Kaitse on kahtlane. Atletico? Võib-olla. PSG? Aga kui Mbappe terveks ei saa? Atalanta ja Leipzig on mustad hobused, Lyon selles seltskonnas üsna selge autsaider.

Mis Bayernil siis on, mis nad teistest nii palju paremaks teeb? Esiteks: Robert Lewandowski. Teiseks: Robert Lewandowski. Kolmandaks … kõik ülejäänud mehed peale Robert Lewandowski. Kust või kuidas peaks nõelama meeskonda, kes kaotas ametliku mängu viimati detsembri alguses ehk kaheksa kuud tagasi ning on pärast seda võitnud 26 mängust 25?

Kuidas pidurdada ründajat, kes on kõigi sarjade peale löönud 44 mänguga 53 väravat? Meest, kes on viimasest 22 kohtumisest vaid kolmes tabamuseta jäänud? Meest, kes oleks ülima tõenäosusega tänavune Ballon d’Ori võitja, kui seda poleks jäetud välja andmata?

Ja ometi on Bayern nii palju enamat kui vaid üks Lewandowski. Masinavärk, mis kõigist lihtsalt üle rullib, kui tuju tuleb. Ent edasine turniir on ühemänguline ja ka kõige õlitatumad masinad hakkavad vahel turtsuma. Vähemalt peavad teised nii uskuma, sest mis lootust neil muidu oleks?

Usutavasti on mõnelgi Bayerni mängijal elu lõpuni Chelsea suhtes kibedad tunded. Neil võiks olla, loogika järgi ehk peakski olema kuus Meistrite liiga tiitlit, sealhulgas see kõige magusam – oma kodustaadionil võidetu. Ent 2012. aastal rebis Didier Drogba veetud Chelsea sangadega karika viimasel hetkel Bayerni haardest ja seda ei ole Baierimaal neile siiani andestatud. Olgu peale, et aasta hiljem sai Bayern oma tiitli ikkagi kätte, ent viis, kuidas Chelsea tollal Müncheni rõõmupeo läbi lõikas, ei unune. Järgmiseks Barcelona? Andke aga ette, on Bayerni enesekindlusest pakatav sõnum.

Here we go! 🍿#MissionLis6on begins 🇵🇹🏆#packmas #UCL pic.twitter.com/Ryo4xIGGi8

— FC Bayern English (@FCBayernEN) August 8, 2020

Chelsea alustas oma hooaega 11. augustil ja võttis Manchester Unitedi vastu neli tükki välja. Nüüd, mil möödunud on mõne päeva jagu vähem kui aasta, võeti taas pall võrgust neljal korral. Nende 12 kuu sisse mahub küll märgatavalt edukam hooaeg kui loota osati, ent ometi on kahes kirjeldatud kaotuses midagi sümboolset.

Frank Lampardi mehed võisid küll Premier League’is esineliku koha välja võidelda, ent Bayern näitas kahe mänguga, kui kaugel Euroopa tipust hetkel ollakse. Samas mängiti Münchenis vigastuste ja mängukeeldude tõttu koguni seitsme (!) põhimeheta. Ning uuest hooajast lisanduvad ka Timo Werner, Hakim Ziyech … Pikk maa on minna, kuid Lampard võib hooajaga hoolimata mõrust algusest ja veel kibedamast lõpust ikkagi rahule jääda.

Tulemus:

Bayern - Chelsea 4:1 (kahe mängu kokkuvõttes 7:1)
10. pen., 84. Robert Lewandowski, 24. Ivan Perišic, 76. Corentin Tolisso - 44. Tammy Abraham