Eesti jalgpallikoondis omas A. Le Coq Arenale kogunenud 12 062 pealtvaataja ees harukordset šanssi napsata punkt või punktid Saksamaalt, aga vaatamata Emre Cani 14. minuti punasele kaardile lahkus neljakordne maailmameister Tallinnast 3:0 võiduga.

• Fotoseeria: kuidas Liivak tegi nii, et Emre Canile hüüti: "Tšu-tšu-frei!"
• Hinda Eesti mängijaid siin!
• Vaata Brit Maria Taela pildigaleriid siit või artikli alt!
• Vaata Oliver Tsupsmani pildigaleriid siit või artikli alt!
• Vaata Liisi Torska pildigaleriit siit või artikli alt!

Kohtumine algas tuliselt. Juba 35. sekundil tegi Rauno Sappinen haiget Emre Canile, andmaks märku, et midagi lihtsat sakslastele loovutada ei kavatseta. 4. minutil oli Saksamaa lähedal avaväravale ning 5. minutil sai äärekohtunikuga tõrelenud Karol Mets peakohtunikult epistli. Kergele rahunemisele järgnes pöördeline moment.

Eesti tegi Konstantin Vassiljevi juhtimisel Saksamaa kaitsjatele head survet ning Emre Can ei olnud arvestanud enda selja tagant välja ilmunud Frank Liivakuga, kes lükkas palli Cani jala eest ära ja sööstis trahvikasti. Can kukutas Liivaku ja kohtunik Georgi Kabakov (Bulgaaria) koukis taskust punase kaardi. Viimase lootuse viga oli ilmselge.

Kaasnenud soodsa karistuslöögi keerutas Gert Kams sakslaste müüri, aga Eesti tekitas esimese poolaja jooksul veel kaks head võimalust juhtvärava löömiseks. Paraku jäid need realiseerimata. Kõige lähemal oli hoopis Saksamaa, sest 40. minutil raksatas vigastusega kimpus olnud Serge Gnabry asemel põhikoosseisu edutatud Marco Reusi karistuslöök posti.

Vaheajalt naastes jätkus kohtumine esmalt samas võtmes, aga Ilkay Gündogani 51. ja 57. minuti väravad andsid Saksamaale turvatunde. Timo Werner lisas 71. minutil kolmanda tabamuse ja kuigi Eestil oli lõpu eel paar lubavat rünnakut, jäi auvärav löömata. Kõige lähemale jõudis Mihkel Ainsalu, aga Neuer püüdis altnurgast. Hea šanss oli ka Mattias Käidil, ent sakslased blokeerisid.

Lõpuvile kuulutas, et 76 minuti jagu arvulist ülekaalu polnud seega kasvõi Saksamaaga viigistamiseks piisav. Maailmameistrite kvaliteet lihtsalt on nii kõrge ja sellega tuleb praegu paraku leppida. Soccernet.ee tähelepanekud kohtumisest:

Cani eemaldamine 14. minutil (esimene punane kaart valikmängus Eesti kasuks pärast 2014. aasta septembrit, kui Lillekülas alistati 1:0 vähemuses lõpetanud Sloveenia) andis Eestile suure võimaluse näpsata neljakordselt maailmameistrilt vähemalt üks punkt.

Ilma arvulise ülekaaluta (sellest, kuidas see mängupilti täpselt muutis, pikemalt hiljem) poleks Eesti võitnud esimese poolaja pealelöökide arvestust 6:5. 11 vs 11 mängides poleks teenitud nurgalööki, kus Karol Mets pääses 18. minutil vabalt löögile, aga küttis väravast üle.

Samuti poleks Cani punase kaardita avanenud 30. minutil Eestil rünnakut, kus omati arvulist ülekaalu. Gert Kams leidis tsenderdusega üles Konstantin Vassiljevi, kelle löök muutis küll sakslasest suunda, ent langes väravajoonel ikkagi Manuel Neueri saagiks.

Mis juhtunuks, kui emb-kumb neist võimalustest või mõni lubav Eesti rünnak – neid oli rohkem, kui jaksas kokku lugeda – oleks päädinud 1:0 juhtväravaga, jääb teadmata. Ning see tekitab hinge suure kahetsuse ja kripelduse, sest šanss oli suur.

Seda näitas ka Eesti mängijate kehakeel lõpuvile järel. 0:3 Saksamaa vastu pole piinlik (isegi siis, kui pea terve mäng arvulises ülekaalus mängiti). Pole põhjust teha etteheiteid vähese võitlusvaimu osas. Peatreeneri valitud mänguplaan ja koosseis ei vedanud alt. Aga ikkagi ei piisanud. Ning seda oli Eesti jalgpalluritel keeruline alla neelata. Põrnitseti muru, vangutati pead.

2. Haarava ja dünaamilise mängu tagas Saksamaa ambitsioonikus

Kui Saksamaa oleks saanud punase kaardi (näiteks 1:0) eduseisus, oleks mäng loksunud hoopiski etteaimatavatesse rööbastesse. Sakslased oleksid hakanud vältima igasuguseid riske, rivistanud üles konservatiivse 4-4-1, mida Eesti oleks pidanud proovima lahti muukida. See oleks olnud väga keeruline vaatamata arvulisele ülekaalule.

Aga punane kaart teeniti seisul 0:0 olukorras, kus viik Saksamaale C-alagrupi tabeliseisu tõttu ei meeldinud. Otseselt midagi hullu poleks lahti olnud, sest kahes viimases matšis võõrustatakse Valgevenet ja Põhja-Iirimaad, aga natuke ebamugav ikka. Ning eks see käi au pihta kah, kui neljakordne maailmameister ei saa jagu pisiriigist, keda neli kuud varem 8:0 tuuseldati.

Seega jätkas Saksamaa pärast arvulisse vähemusse jäämist ambitsioonika jalgpalli viljelemist, mis muutis üldise mängupildi haaravalt dünaamiliseks. Saksamaa mängijate individuaalne kvaliteet ju Cani eemaldamise tõttu ei langenud ning nende tehniline kindlus võimaldas endiselt Eesti väljakupoolel kombinatsioone kokku traageldada.

Aga üleminekud olid Saksamaa jaoks nüüd probleem. Kaitsest rünnakule minnes oli eespool vähem optsioone ja Eesti elu seetõttu muretum. Ning rünnakult kaitsesse minnes leidis Eesti rohkelt vabu tsoone, mis andis Sinisärkidele lootust ja julgust ning sütitas ka publikut. Lubavaid rünnakuid oli Eestil mitmeid, häid pealelööke mitu ja lootusrikkust hinges tõrretäite kaupa.

3. Saksamaa mängijate tohutult kõrge individuaalne meisterlikkus

Jalgpallimatšide otsustamiseks ei ole vaja mängulist ülekaalu ja/või veenvat esitust, millega tippmeeskonnad reeglina duellid väiksematega enda kasuks pööravad. Lisaks nimetatud relvadele on olemas ka mängijate individuaalne meisterlikkus, mille poole saab pöörduda juhul, kui muudest rohtudest abi ei ole.

Just nii on Eesti saanud korduvalt jagu kääbusriikidest. 2012. aasta MM-valikmängus ei aidanud vaprat, ent tahumatut Andorrat maha murda ei ussi- ega püssirohi, ent Andres Operi individuaalne meistriklass 57. minutil küll. Ning tänavu märtsis saadi Gibraltaril võit kätte tänu Konstantin Vassiljevi targale karistuslöögile, kuigi mängust võimalusi tekitada ei suudetud.

Saksamaa suhestub jalgpallikoondiste kontekstis Eestisse laias laastus nagu Eesti Andorrasse või Gibraltarisse. Reaalselt pole Eesti kõige paremal jalgpalluril varianti isegi vastaste B-koosseisu mahtuda. See on asjade objektiivne seis, mis avas ukse teise poolaja alguses juhtunule.

Kuigi Frank Liivaku tribling ja pealelöök 47. minutil andsid lootust, et mäng jätkub esimesest poolajast tuttavas võtmes, sattusid 51. minutil kokku törts õnne (pall võttis paar Saksamaa jaoks sobivat rikošetti) ja tohutu laar oskust (valitseva Inglismaa meistri Manchester City mängija Ilkay Gündogani näol) ning Saksamaa juhtiski 1:0.

Juhuslikult tekkinud võimalusest sündinud Gündogani löök 20-lt meetrilt oli Sergei Lepmetsale püüdmatu. 57. minutil lõi sama mees (tugev rikošeti abil) teisegi värava ning seejärel saigi Saksamaa hakata tegutsema eelmises punktis kirjeldatud riskivabadusega. Edurivisse toodi Timo Werneri näol värsket jõudu. 71. minutil lõi see mees kolmanda värava.

Eesti peatreener Karel Voolaid tegi võrreldes neljapäeval Minskis peetud matšiga algkoosseisu koguni seitse muudatust, millest mõned olid väga üllatavad. Taijo Teniste ja Mattias Käidi pingile jäämine oli läbinisti ootamatu, Gert Kamsi põhikoosseisu kuulumine ja Nikita Baranovi äärekaitsjana mängitamine samuti. Ka Konstantin Vassiljevit olid põhikoosseisu eeldanud vähesed.

Kuna Eesti mängis 76 minutit arvulises ülekaalus, ei saa me kunagi teada, kuidas oleksid Voolaidi valikud toiminud tavaolukorras. Aga see ei ole argument Voolaidi, kelle praegune leping kestab valiksarja ehk novembri lõpuni, kahjuks.

Pigem vastupidi – tema valikud õigustasid ennast, sest Frank Liivak teenis Saksamaale punase kaardi ning Mihkel Ainsalu tegi keskväljal hea mängu. Ka Kams mängis koha kenasti välja.

Enne tänast oli Eesti jalgpallikoondis kohtunud maailmameistriks tulnud meeskonnaga 17 korda, millest on kirjas üks võit (2011 märtsis A. Le Coq Arenal Uruguay vastu 2:0) ja 16 kaotust (üks Uruguayle, kuus Itaaliale, üks Saksamaale (enne Teist Maailmasõda Saksamaa vastu peetud mängud arvesse ei lähe, sest toona polnud nad veel kordagi maailmameistriks tulnud), üks Brasiiliale, neli Inglismaale, üks Prantsusmaale ja kaks Hispaaniale. Viigiarve jäi täna avamata. Nagu ka punktiarve ametlikes kohtumistes (Uruguayst saadi jagu maavõistluses).

Statistika (Eesti:Saksamaa):

                         I pa  II pa  Kokku
Löögid kokku     5:5    3:7    8:12
Löögid väravale  1:1    2:4    3:5
Postid/latid     0:1    0:0    0:1
Nurgalöögid      1:3    2:4    3:7
Suluseisud       1:2    1:3    2:5

Protokoll:

13. oktoobril kell 21.45 A. Le Coq Arenal

Eesti - Saksamaa 0:3 (0:0)
52., 57. Ilkay Gündogan, 71. Timo Werner

Hoiatused: 30. Sergei Lepmets, 38. Nikita Baranov
Eemaldamine: 14. Emre Can
Mänguolud: +7, pilvitu ilm; muruväljak väga heas seisukorras
Pealtvaatajaid: 12062
Peakohtunik: Georgi Kabakov
Abikohtunikud: Martin Margaritov, Divan Valkov
Neljas kohtunik: Stanislav Todorov (kõik Bulgaaria)

Eesti: Sergei Lepmets, Gert Kams, Nikita Baranov, Joonas Tamm, Karol Mets, Artur Pikk, Ilja Antonov, Mihkel Ainsalu, Konstantin Vassiljev (61. Mattias Käit), Frank Liivak (77. Henrik Ojamaa), Rauno Sappinen (56. Sergei Zenjov).
Varus: Marko Meerits, Matvei Igonen, Madis Vihmann, Taijo Teniste, Ken Kallaste, Vladislav Kreida, Mattias Käit, Martin Miller, Vlasi Sinjavski, Sergei Zenjov, Henrik Ojamaa, Erik Sorga.

Saksamaa: Manuel Neuer, Marcel Halstenberg, Niklas Süle, Emre Can, Lukas Klostermann, Kai Havertz, Joshua Kimmich, Ilkay Gündogan, Julian Brandt (86. Nadiem Amiri), Marco Reus (77. Suat Serdar), Luca Waldschmidt (66. Timo Werner).
Varus: Bernd Leno, Marc-Andre ter Stegen, Suat Serdar, Robin Koch, Timo Werner, Nadiem Amiri, Sebastian Rudy, Serge Gnabry.

Tabeliseis: