Kaheksa väravat, punane kaart, antud penaltid, andmata penaltid, põrgukuumus, geniaalsed rünnakulahendused ja idiootsed kaitseeksimused – kogu kirjeldatud kompott annabki kokku ühe niisuguse jalgpallimängu, millele võib juba praegu rahus külge lüüa aasta kohtumise templi.

Narvas oli niigi avavile hetkel 30 kraadi sooja, aga otsekohe läks veel tulisemaks. 77 sekundit pärast palli mängupanekut lõi Bogdan Vaštšuk juba posti, kaks ja pool minutit oli mängitud ja Mark Oliver Roosnupp avas skoori. Võinuks justkui eeldada, et Levadia saab enesekindluse kätte ja asub edu hoidma, ent …

Kui mängitud oli 16 minutit, särasid tablool hoopis numbrid 3:1 Transile. Aleksandr Zakarljuka, Chinedu Geoffrey ja Nurlan Novruzov põrutasid seitsmeminutilise perioodiga kolm väravat, mille sünnis mängisid võrdset rolli nii nende enda meisterlikkus kui ka Levadia kaitsjate täielik saamatus. Šokk!

Kaua külalistel toimunust toibumine siiski aega ei võtnud, sest ka Transi enda kaitse kärises kohati üsna tugevalt. 30. minutil lõi Manucho ühe värava tagasi ning enne poolajavilet kinkis Novruzov Levadiale lisaks koormatäie eneseusku, mida riietusruumi kaasa võtta. Keskväljarüseluse järel lõi ta ise maas lamades Levadia kaitsjat Marko Lippu jalaga – piisavalt silmatorkavalt ja tugevalt, et kohtunike lühikese arupidamise järel kerkiks Kristo Külljastineni taskust punane kaart.

Reim muutis teiseks poolajaks asetust ründavamaks ja tõi sisse Gando, kuid Trans pidas vastu 66. minutini. Siis määrati nende vastu penalti – kodumeeskonna hinnangul kukkus Juri Kolomojets küllap Irie tõukest liiga kergelt, Levadia tervitas aga otsust kui selget määrusterikkumist. Avapoolajal patustanud Jürgenson rehabiliteeris end kindlalt 11 meetri punktilt ja kui Gando kolm minutit hiljem ilusa soolovärava lõi, näis, et külalised pealinnast võtavad ikkagi oma.

Aga Transil oli veel midagi varuks ja selle “millegi” vormistas 82. minutil oma teiseks tabamuseks Geoffrey. Nii jäigi, ehkki üleminutitel pidi Trans omakorda Külljastinenit tänama. Pall tabas karistusalas Irie kätt, puude oli tahtmatu, kuid samas selge. Vile aga vaikis, teist päästvat penaltit Levadia ei saanud ja sõidab koju tagasi pettumust valmistava viigiga. Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

Neli sisselastud väravat Floralt, kusjuures Flora võinuks lüüa ka rohkem. Neli sisselastud väravat Transilt, kusjuures Trans võinuks lüüa ka rohkem. Kolme viimase mänguga on Levadia võrku löödud pall kümnel korral, kokku lasti endale esimese ringiga lüüa 14 väravat. Tabelis eespool olevate meeskondade ehk Flora ja Nõmme Kalju vastav näitaja on viis.

Mullu lasti endale terve hooajaga lüüa vaid 32 väravat ehk kõigest veerandi hooajaga on toonasest saldost koos juba peaaegu pool. Nii on raske võita mängegi, veel vähem tiitleid. Kas Reimi kolmemeheline liin jätab tagala liialt haavatavaks, nagu nägime mitut puhku ka Eesti koondise päevil?

Või tuleb otsida põhjust mängijate individuaalsest tegevusest ja täna sattus kõigile lihtsalt üheaegselt erakordselt halb päev? Ülikogenud Jürgensoni prohmakas Transi teise värava eel oli rahvaliigalik, see mees tavaliselt nii ei eksi. Sama võib öelda viisi kohta, kuidas Novruzov kolmandat väravat lüües pea kogu Levadia kaitseliini vahelt läbi purjetas.

Ent olgu, mängu alguse magamajäämisi juhtub parimateski meeskondades, saati siis sellises kõrbekuumuses. Reimile peaks hoopis rohkem muret valmistama see, et lõpuks 4:3 ette pääsedes võit kümne mehe vastu ikkagi käest anti. See viitab ennekõike probleemidele keskendumises, olgu siis võiduskoori kindlustamisest või kaitseliini lukkukeeramisest rääkides.

Viiest viimasest mängust on Levadial kirjas üks võit, kaks viiki ja kaks kaotust, kusjuures mõlemad viigipunktid on tulnud patuga pooleks – kui Tammeka vastu poleks ära loetud suluseisuväravat ja täna ei oleks Novruzovil silme eest punaseks läinud, võiks tabelis olla ka 15 võimalikust punktist vaid 3. Kolmapäeval ootab ees ülioluline lahing Kaljuga. On’s see tõesti Reimi kui Levadia peatreeneri tõehetk, juba kümnendas voorus?

Kõik võimalused hooajale hoog sisse lükata olid Transil täna olemas. Kiirest kaotusseisu jäämisest saadi kärmelt üle. Löödi kolm väravat, mis kõik isemoodi ilusad ja näitasid meeskonna tegelikku taset – Zakarljuka ja Novruzov hiilgasid tehnikaga, Tounkara demonstreeris teravust, Geoffrey ründajavaistu. Transil on klassi, pole kahtlustki, ja ühel hetkel saavad nad kindlasti oma mängumootori jälle käima.

Ent mis on sest kõigest kasu, kui üks hullusehetk jälle kõik nullib? Jah, Levadia mehed olid tõesti teinud Novruzovile järjest mitu päris jõulist viga. Jah, tal võis tõesti närv püsti olla. Jah, Marko Lipp rikkus tema vastu järjekordselt määrusi. Ent kui lüüa vastasele jalaga vastu pead, pole sellele õigustust. Hetkeemotsiooni ajel sündinud reaktsioon ja seeläbi mõistetav? Ehk tõesti. Ent õigustatav? Mitte mingil juhul. Novruzov vedas meeskonda alt ja sundis näppude vahelt pudenema võidupunktid, mis olid juba peaaegu peopessa pigistatud.

Transi kiituseks ei kaotatud raskes seisus pead ega lastud tunnetel liialt võimust võtta. Auga välja võideldud viigipunkt lubab püstipäi järgmistele mängudele vastu minna. Ehkki nüüd ootab ees Flora, kelle vastu ei saa kaasa teha ei Novruzov ega ka kollaste kaartide normi täitnud Irie.

Enne jaanipausi Legioni ja Tuleviku kohtumises sandi prohmaka läbi lasknud Kristo Külljastineni määramine eeldatavalt tulisele kohtumisele oli kindlasti väike risk. Üldplaanis tuli välja hea vilepartii, kuid … Levadia kasuks 66. minutil määratud penalti üle võib vaielda – tegu oli 50-50 olukorraga, millesuguste osas jääb alatiseks kehtima lihtne tõde, et kaitsva meeskonna meelest polnud kindlasti veaga tegu, ründav väidab aga, et tegu oli kaljukindla määrusterikkumisega.

Ent lõpuminutitel tehtud otsus Levadiale penaltit mitte anda tekitab küsimärke. Irie hüppas karistusalas õhku, käed laiali, pallini ei küündinud, küll aga tabas Rasmus Peetsoni pealöök seejärel tema kätt. Ühelt poolt ei olnud Irie tegu tahtlik, sest ta oli palli poole seljaga, teisalt ei olnud tema käed ka mitte mingil juhul loomulikus asendis ning blokeerisid palli lennu värava suunas. VAR-i tulek Premium liigasse viibib koroonapausi tõttu loodetust kauem, ent käimasoleva hooaja juhtumite valguses ei jõua seda enam ära oodata – eeskätt seetõttu, et kohtunikest ei taha iga mängu järel lõppkokkuvõttes mitte keegi rääkida. Oleks aus ja õige nende õlult pinget oluliselt vähemaks võtta, enne videokorduste tulekut on aga raske näha seda juhtumas.

4. Mängu parim – Chinedu Geoffrey

Eric McWoodsil läks mullu aega, enne kui ta Premium liigaga kohanes. Aga kui kohanes, oli tegu kaitsjate jaoks pea et peatamatu mehega. Samu märke võib näha Geoffrey mängus. Seekord terroriseeris ta Levadia kaitseliini 90 minutit niihästi oma kiiruse kui ka jõuga, ilmutades lisaks ründajale kõige olulisemat – väravavaistu. Algul vedama ei saanud, kas juba on käes hetk, kus Geoffreyt ei saa keegi enam pidama?