Meistrite liiga võitja on taas Real Madrid. Liverpool ründas küll nii nagu oskas, aga ju oli ette nähtud, et Carlo Ancelottist saab rekordiomanik. Seda ei vääranud isegi korraldajate skandaalne saamatus, mistõttu finaali avavile üle poole tunni plaanitust edasi lükkus.

Finaali algus oli üpris närviline, sest küllap oli mehi närinud nii teadmine mängu kaalukusest kui ka avavile eelne jant, mille tõttu tuli neil teha tavapärasest oluliselt erinevas rütmis soojendus ja vaimnegi ettevalmistus. Mõne minutiga loksus kõik siiski tuttavamasse finaalirööpasse, kus rõhk pandi ettevaatlikkusele. Aga seda näilist rahu ei olnud kuigi kauaks.

15 minutit oli mängitud, kui Liverpool sai mängu esimese ohtliku võimaluse. Pall viidi karistusalasse, seal sai seda viielt meetrilt alanurga suunas lükata Mohamed Salah, kuid Thibaut Courtois tegi hea reaktsioonitõrje. Ehkki see andis Liverpoolile otsekohe kõvasti indu, blokeerisid kaitsjad Luis Diazi löögi ning eemalt õnne proovinud Thiago ja Salahi üritused suutis Courtois suurema vaevata püüda.

Kärsahais tõusis Reali jaoks tugevalt õhku 20. minutil, kui Courtois pidi hiilgama juba supertõrjega. Mane löögi lükkas belglane sõrmeotstega posti, kust pall tagasi väravaesisele põrkas ja sealt sai Courtois selle juba sülle korjata. Kas mõjus see Realile hädavajaliku äratuskellana? Igatahes järgmise kümnekonna minuti jooksul Liverpoolil enam häid väravavõimalusi ei tekkinud.

30. minutil likvideeris Trent Alexander-Arnold õigeaegse spurdi ja jalasirutusega külmavereliselt Vinicius Juniori võimaluse Alisson Beckeriga silmitsi pääseda. Mõni minut hiljem sai Courtois kirja juba oma viienda tõrje, ent samas kolmanda sellise, mis võimaldas palli püüda rahulikult, jalad maas. Alexander-Arnoldi tsenderduse järel puudus Salahi pealöögis jõud ja lisaks läks see ka täpselt värava keskele.

Pealelöökide arvestus oli 35 minutiga juba siiski lausa 8:0 Liverpooli kasuks. Vastukaaluks teenis mängu esimese nurgalöögi Real, ent Liverpool pööras selle kohe oma vasturünnakuks, mis lõppes Luis Diazi mahatõmbamisega. Kollasest kaardist Dani Carvajal siiski veel pääses. Avapoolaja lõpu eel teenis ka Liverpool tänu Sadio Mane teravale pöördele karistusalas oma esimese nurgalöögi, millest tulnud palli Jordan Henderson otse õhust tugevalt värava suunas lajatas. Pomm läks sihtmärgist siiski õige mitu meetrit mööda.

Reali trumpäss Karim Benzema pidi oma esimest võimalust ootama 43. minutini, kuid ära ootas. Pika diagonaali alla võtnud prantslane konksutas ära Alissoni, ent jäi siis löögiga kõhklema ja justkui kaotas palli. Reali õnneks oskasid Alisson ja Ibrahima Konate palli uuesti lahti puterdada ning pingpongi tulemusena jõudis see Federico Valverde jala ja Fabinho põlve kaudu uuesti Benzema ette. Prantslane vajutas löögi seekord võrku, kuid rõõmupeo lõikas kiirelt läbi suluseisulipp. VAR asus olukorda uurima, ent mitmeminutilise mõõtmise järel jõuti otsusele – ikkagi suluseis! Nõnda mindi pausile väravateta.

Teistki poolaega alustas jõulisemalt Liverpool, ent Real seisis kaitses kindlalt ja blokeeris ühe ürituse teise järel. Ning siis nõelas Real teist korda ja seekord juba otsustavalt. Valverde tõusis paremalt, läks (tõenäoliselt) löögile, kuid karistusalasse lennanud pall kujunes hoopis heaks sööduks. Alexander Arnold magas Viniciuse spurdi maha ning suluseisuga flirtimisest hoolimata viis noor brasiillane Reali 1:0 juhtima!

Liverpool pead norgu ei lasknud ja 64. minutil kruttis Salah kauglöögi vindiga tagumise posti kõrvale – Courtois tegi veel ühe suurepärase tõrje. 69. minutil hiilgas Courtois taas, suunates jalaga eemale Salahi katse palli tagasi väravaesisele sokutada. Tõsi, egiptlane pidi söötu üritama ka peaaegu otsajoonelt ehk sisuliselt nullnurga alt.

75. minutil eksis Liverpooli kaitseliin rängalt suluseisulõksu üritades ja lubas koguni neljal valges särgis mehel enda selja taha tormata. Nende õnneks lahendas Casemiro olukorra üdini ebaõnnestunud sööduga ja kindlana tundunud teine värav jäi Realil löömata. Teises väljakuotsas pidi juba teab mitmendat korda sekkuma Courtois, kui Salahi löögile sai varba vahele Jota ja pall oli teel alumisse väravanurka.

Klopp oli juba toonud rünnaku elavdamiseks platsile Diogo Jota ja lisas nüüd valemisse ka Roberto Firmino, võttes tema arvelt keskväljalt ühe mehe vähemaks. Võimalusi loodigi, kuid Liverpooli õnnetuseks seisis nende teel endiselt Thibaut Courtois' nimeline vankumatu müür. 82. minutil lükkas belglane Salahi üliterava löögi postist mööda ja sai preemiaks hetk hiljem endale hüppelt sülle 78 kilo jagu äärekaitsjat David Alabat, kes tähistas tõrjet otsekui väravat. Kohe seejärel lasid Benzema, Vinicius ja Toni Kroos vasturünnakul luhta kolm-üks olukorra, mis võinuks taas finaalile punkti panna.

Liverpool pressis lõpuni, kuid tulutult. Reali kaitse seisis nagu müür, lõpuks blokeeriti Liverpooli meeste 23 pealelöögist koguni kaheksa ehk kolmandik. Clement Turpini lõpuvile kuulutas Reali 1:0 võitu, nende triumfikäigu jätkumist Euroopa kõigi aegadevaieldamatult parima klubina ning Carlo Ancelotti kerkimist Meistrite liiga ajaloo parimaks treeneriks. Soccernet.ee tegi finaalist järgmised tähelepanekud:

Ajal, mil jalgpallitreeneri võimekus näib olevat vääramatult võrdses suhtes tema emotsionaalsuse ja karismaatilisusega, mõjuab Ancelotti tüüne rahu kui sõõm värsket õhku. Mitte et tal oma kulmukergitustega vähe karismat oleks, kaugel sellest. Kuid põgus kaader Ancelottist, kes oli meistrimedali juba kaela saanud ning istus poodiumil, oodates sinna oma mängijaid, oli kogu tulevärgi kõrval finaaliõhtu kõnekaim. Hetkeks oli itaallane seal poodiumiserval istudes üks lihtne mees, kes teeb elus lihtsalt seda, mida armastab, saamata ise alati arugi, kui hästi see tal välja tuleb.

Ancelottil on nüüd seitse Meistrite liiga karikat – kolm mängijana, neli treenerina. Viimane on saavutus, milleni pole varem jõudnud mitte keegi. Kui arvestada, et tänavu sai Ancelottist tänu Reali liigatiitlile ka esimene juhendaja, kes on tüürinud meeskonna meistriks kõigis viies Euroopa tippliigas, tuleb tahes-tahtmata küsida: kas itaallase näol on tegu jalgpalliajaloo parima peatreeneriga?

👋 @MrAncelotti. The first manager to win four European Cups!
🤨 #CHAMP14NS pic.twitter.com/9HljUfw1on

— Real Madrid C.F. 🇬🇧🇺🇸 (@realmadriden) May 28, 2022

Sest lihvida üks meeskond enda käe järgi võitmatuks on raske, kuid siiski teostatav ülesanne. Teha seda paarikümne aasta jooksul viies eri liigas viie eri meeskonnaga tundub midagi müstilist. Jah, Ancelotti käe all on alati olnud tippmängijad, aga nende vormimisega ühtseks löögirusikaks on hätta jäänud paljud andekad juhendajad. "Papa Carlo" rahulik nõudlikkus järelikult sobib superstaaridele, kes vastavad usaldusele omapoolse usalduse ja jäägitu pühendumisega.

Kas Liverpool tegi finaalis midagi taktikaliselt valesti? Pigem mitte. Ometigi suutis Real mängida nende ehk ainsale silmatorkavale nõrkusele, mis on viimastel aastatel ajuti välja löönud. Nimelt - kes läheb Liverpooliga võidu jooksma, jääb neile tavaliselt alla. Kes aga võtab valmiduse seista kaitses ja kannatada ära kõik, mis tema suunas teele saadetakse, võib vahel äkitselt taibata, et Liverpooli rünnak kipub muutuma ümmarguseks. Ilmselt just sellele Ancelotti, kellele heideti aastaid ette taktikalist jäikust, ent kes on viimastel aastatel seda süüd enda õlgadelt jõudsalt maha raputanud, eeskätt panustaski.

14 - Real Madrid have won the European Cup/Champions League on 14 occasions – twice as many times as any other side in the history of the competition. Preferred. #UCLfinal #LIVRMA pic.twitter.com/lPk4sM7sWf

— OptaJoe (@OptaJoe) May 28, 2022

Seekord ei saa Kloppi hoolealuseid siiski nüriduses süüdistada. Hetkeks, mil Vinicius skoori avas, oli Liverpoolil kirjas 14 pealelööki, millest viis oli saadud raamidesse. Lõpuks kogunes neist vastavalt 23 ja üheksa ehk protsent oli igati korralik. Realile oli 59. minuti värav seevastu alles nende esimene ametlikult raamidesse suundunud üritus – ja ainsaks ta jäigi.

Ühelt poolt võib Liverpool ju kiruda, et poleks Courtois supermängu teinud, oleks vähemalt mõni pall pidanud Reali võrgus lõpetama. Courtois’ arvele jäi lõpuks üheksa tõrjet, kusjuures kuuel puhul oli lööjaks sama mees ehk Mohamed Salah. Viimase paari aastakümne jooksul, mil statistikaagentuur Opta on vastavat arvestust pidanud, on mõlemad näitajad Meistrite liiga finaalide tippmargid.

6 - Mohamed Salah's six shots on target tonight is the most on record (since 2003-04) of any player in a single #UCLfinal. Denied. #LIVRMA pic.twitter.com/KBFao7r4sT

— OptaJoe (@OptaJoe) May 28, 2022

Kaitsetöö ei ole olnud kaugeltki Reali kaubamärk, pigem ikka särav rünnak. Et tänavu end vajadusel Ancelotti taktikale allutati, näitab taas meeskondlikku ühtsust. Kuid teisalt polnud kahtlustki, et kui Liverpool oleks ise juhtima pääsenud, olnuks ka Realil võimekust, et oma mäng ründavamaks muuta. Seda näidati kõigis eelmistes ringides, praegu polnud rünnakule tormamiseks lihtsalt vajadust.

Tähtis pole isegi see, et tiitlite üldarv kasvatati 14 peale ja seda on kaks korda rohkem kui kellelgi teisel. Imetlust väärib hoopis viis, kuidas Real on aina karmimas konkurentsis Euroopa valitsejaks tõusnud viimasest üheksast hooajast koguni viiel. Seda on tehtud treenereid ja mängijaid vahetades, tänavu löödi aga üksteise järel auti PSG, Chelsea ja Manchester City, kelle kõigi jaoks on Meistrite liiga olnud või on siiani suurim eesmärk.

Sarnaselt Liverpooli fännidele pidi avavile eel pikalt närvitsema ka Klopp. Poolkaitsja Thiago Alcantara sammus kuus päeva tagasi Anfieldil peetud viimases liigamängus avapoolaja lõpu eel ise väljakult ära, hoides hapu näoga jalast kinni. Pariisis vestles Thiago soojenduse ajal Kloppiga korduvalt, korraks jõuti uudistes juba ka ekslikult maha hõigata, et hispaanlane on algrivistusest välja arvatud, ent lõpuks marssis ta 11 mehe seas ikkagi väljakule. Ning mängis oma koha auga välja, enne kui puhkama võeti. Vigastuste süüks seega midagi ajada ei saanud.

Esimese paarikümne minuti jooksul tekkis paratamatu küsimus: kuhu on platsil kadunud Casemiro ja Toni Kroos, rääkimata Luka Modricist? Näis, et Liverpooli keskväli mängis Reali oma selgelt üle. Ent aina enam sai selgeks, et seekord oli Realil lihtsalt natuke teine plaan.

Ehk oli Liverpool lihtsalt kurnatud? Sellele, et augustist maini mängiti koduliiga, Meistrite liiga ja kahe koduse karikasarja peale ära absoluutne maksimum ehk 63 mängu, viitas pärast kohtumist ka Klopp. Kindlasti ei ole tegu katsega vabandusi otsida, vaid külma faktiga – Liverpoolil jääb selja taha pikim võimalik hooaeg, mida üks Inglismaa klubi saab teha. Lisaks füüsisele väsib nii pika aja peale paratamatult tugevaimgi vaim.

0 - Despite winning the League Cup and the FA Cup, Liverpool failed to score a single goal in five-and-a-half hours of football in major finals this season. Halted. #LIVRMA #UCLfinal https://t.co/yOijyI5mTD

— OptaJoe (@OptaJoe) May 28, 2022

Nädal tagasi elas Liverpool veel lootuses teha midagi enneolematut ehk võita kõik neli võimalikku sarja. Liiga, nagu karta võis, libises Manchester Cityle. Nüüd, kui kaotatud on ka Meistrite liiga finaal, võib küsida: kas hooaeg lõpuks ikkagi ebaõnnestus? Jäädi ju kõigis (!) neljas finaalis, kus osaleti, väravata.

Kaks kulda ja kaks hõbedat oleksid enam kui väärikas saak mis tahes muul spordialal. Paraku on jalgpalli iseloom selline, et teiseks jääja on alati kaotaja, eriti karikasarjades ja eriti siis, kui võit on olnud nii lähedal. Hooaja lõpetuseks tuli Liverpoolil alla neelata kaks kõige mõrumat võimalikku pilli ning aastaid hiljem rekorditeraamatusse vaadates on seal kiretud faktid – koju tulid FA Cup ja liigakarikas, kahest ihaldatumast auhinnast jäädi aga ilma.

Samas tasub tagasi pöörduda eelmise punkti juurde. Kui Real on viimase kümnendi eurovalitseja, siis Liverpool võib end hetkel lugeda nende järel rahumeeli paremuselt Euroopa teiseks klubiks. Viie viimase aasta jooksul on Meistrite liiga finaali pääsetud ju koguni kolmel korral ja meenutades, kuidas eelmise lüüasaamise valu kiirelt maha raputati, pole põdemiseks põhjust – uus hooaeg algab peagi. "Kus järgmise hooaja finaal peetakse? Istanbulis? Pange hotellitoad kinni," teatas Klopp mängujärgsel pressikonverentsil söakalt. Õige suhtumine.

Kui Real poleks võitnud, oleks finaali räägituim hetk jäänud avapoolaja lõppu. Miks võeti Karim Benzemalt värav pika uurimise järel ikkagi ära, kui pall jõudis prantslaseni Liverpooli mehe Fabinho puute tagajärjel? Lühike vastus – sest Fabinho ei mänginud palli tahtlikult. Suure segaduse lõpetuseks võitlusesse tuisanud Federico Valverde mõjutas mängu piisavalt, et Fabinhot tegutsema sundida, ning lõppkokkuvõttes sai Benzema kiruda vaid iseennast, et ei sooritanud kohe esimesel katsel sama otsustavat pealelööki nagu teisel.

Kohtumine algas – või õigemini ei alanud – päris pretsedenditult, sest Stade de France'i turvatöötajad ei saanud kuidagi hakkama Liverpooli fännide väravaist sisselubamisega. Sestap nihutati mängu algust edasi esmalt 15 minuti ja siis veel 15 minuti võrra. Telerežissöör jõudis sestap ülekandes ära näidata vist küll kõik staadionil olnud kuulsused alates Ronaldost (ikka sellest õigest ja originaalsest) ja Raulist kuni Hispaania kuninga ja suure Reali fänni Rafael Nadalini.

Lõpuks hõigati algusajana maha kummaline tärmin ehk 21.36 kohaliku aja järgi ning mängu pidulik sissejuhatav tseremoonia lükati käima. Ajal, mil Camila Cabello oma lauluga staadionile pääsenuid rõõmustas, käis väljaspool areeni aga endiselt olelusvõitlus. Meeleheitel Liverpooli poolehoidjad, keda kohati ka kitsastes kohtades vastu piirdeid pressiti, ent kes ennekõike tahtsid näha finaali, kuhu jõudmiseks neil oli täielik õigus, ronisid aedadest lõpuks üle – et sattuda silmitsi Pariisi politseinike pisargaasi ja kumminuiadega.

I got bundled into a hut by a security guard, told to remove accreditation, and then forced to delete video footage of the crowd issues otherwise I wouldn't be allowed back inhttps://t.co/N0d01VI1LL

— Steve Douglas (@sdouglas80) May 28, 2022

Ehkki korrakaitsjad olid varmad süüdistama inglasi piletipettuses ja huligaanitsemises, leidus sadu selliseidki pääsmeomanikke, kes jõudsid staadionile tunde enne avavilet, kuid pidid ikkagi suletud väravate taha jääma ning võisid õnne tänada, kui neid ei tabanud pisargaasipilv. Kultuurses maailmas, mille esindajateks prantslastele meeldib end kangesti pidada, peaks siiski olema mitmeid võimalusi probleeme ka inimlikumal moel lahendada.

Need, kellel oli õnne tribüünidele pääseda, vilistasid armutult välja nii avatseremoonia kui ka meeskondade väljamarsile järgnenud Meistrite liiga hümni. Segaduse teatava haripunktina tuli UEFA ametnikel võimujoovastuses mundrikandjatele selgitada sedagi, et toimuvat kajastanud ajakirjanike kallale minek pole aktsepteeritav. Pole kahtlustki, et prantslastele omast korralduslikku saamatust, mis kipub pahatihti põimuma ülbe usuga enda ilmeksimatusesse, lahatakse veel kaua – seda enam, et mitme teisegi Lõuna-Euroopa riigi mundrikandjate komme kohelda jalgpallifänne in corpore kriminaalidest pättidena on tasapisi juba legendaarseks saamas.

6. Mängu parim – Thibaut Courtois

Meistrite liiga finaalis on mängu parima tiitli saanud vaid kolm väravavahti. 2001. aastal tunnustati Oliver Kahni, seitse aastat hiljem Edwin van der Sari ja nüüd Thibaut Courtois'd. Ent vaatlejate hinnangul võis belglase seekordne partii olla etem isegi suurkujude Kahni ja van der Sari pakutust. Üheksa tõrjet räägivad enda eest, neist vähemalt kahte võib lugeda supertõrjeks.

Liverpool - Real Madrid 0:1 (0:0)
59. Vinicius Junior