Saksamaa kaitsjale Emre Canile punase kaardi teeninud Frank Liivak nentis pärast 0:3 kaotust, et tal õnnestus õigeaegse sööstuga vastast nõelata, kuid kokkuvõttes jäi sellest väheks.

"Praegusel hetkel on kindlasti täielik pettumus. Pärast 45 minutit ei olnud ma ilmselt ainuke inimene, kes tundis, et siit võib Eesti jalgpallile väga imeline päev tulla. Aga ei läinud nii, nagu oleks minema pidanud," sõnas Liivak.

Ehkki ta teenis avapoolajal kaitses hilisenud Emre Canile punase kaardi, ei teinud see Liivaku sõnul Eesti elu palju kergemaks. “Mõnikord instinkt ütleb, et seal on mingi koht. Oligi. Ka kogenud mängijad võivad eksimusi teha. Olin õigel ajal õiges kohas. Mõnes mõttes isegi kahju, et ta mu maha võttis, sealt oleksin läinud üks-ühele väravavahiga,” arutles Liivak.

Miks Eesti lõpupoole väsis? “Eks Saksamaa on lõpuks ikka Saksamaa. Väljakul on kõik masinad ja hammasratas töötab. Ütleme nii, et ründes neid ei olnud üks vähem. Kaitses oli, see oli see koht, kust oleksime pidanud neid nõelama ja kui oleksime 1:0 ära löönud, oleks hoopis teine mäng olnud. Lõpuks nad said ikka oma tahtmise kätte,” nentis Liivak.

“Uue peatreeneriga on seda alati innustatud, et peame palliga julged olema ja oma mängu mängima. Ei usu, et keegi saab öelda, et täna ei olnud Eesti poolt midagi vaadata,” lisas Liivak, kes ise on kahes viimases valikmängus peatreenerilt võimaluse saanud. “Ma arvan, et seetõttu, et ma panen tema nimel südame väljakule. Tean, et ta läheks minu pärast läbi tule ja mõnes mõttes ongi läinud. Ja samamoodi jätaks mina kõik väljakule tema nimel.”