Eesti koondis läks Balti turniiri poolfinaalis Läti vastu kiirelt Sergei Zenjovi väravast juhtima, aga lasi avapoolaja lõpus viigistada ning kaotas 1:1 seisuga lõppenud normaalaja järel lätlastele penaltiseerias 3:5. Eesti kapten Konstantin Vassiljev oli Soccernet.ee-ga vesteldes kurb, et head etteastet ei õnnestunud võiduks pöörata.

Kostja, mäletad sa viimasest ajast sellist mängu, kus mängupilt on nii hea, loome nii palju võimalusi ja emotsioon on lõpuks nii kehv?
Ei mäleta ... Raske on meenutada sellist mängu tõesti. Aga paraku on nii.

Kuidas sa ise selle mängule tagasi vaatad? Tribüüni pealt tundus, et Eesti valdas palli, tekitas võimalusi.
Täpselt nii oligi. See mängus tundus enam-vähem kontrolli all. Palliga ja ilma pallita õnnestus meil teha tegelikult õigeid, loogilisi käike, mis panevadki mõtlema nii, et vastane ei jõua või midagi. Leidsime päris palju neid vabu kohti, mängijaid. Selle põhjal need võimalused tekkisid. Aga see õnnetu pallikaotus esimese poolaja lõpus ... Vastane karistas kohe ära. Neile võib au anda selle eest. Arvatavasti täna parim mees väljakul oli lätlaste väravavaht [Rihards Matrevics].

Selle esimese värava saime väga kiirelt kätte. Nägid sa kohe ära, et seal tagumises tsoonis on mehed ootamas?
Jah. Kui pall veel seisis, siis Ken [Kallaste] tahtis juba natuke varem sinna joosta, aga sai ka õigel ajal aru, et ma ei ole veel valmis. Siis lõpuks tegime õige ajastusega ära ja Sergei [Zenjov] tagapostis lahendas väga hästi. Tegelikult jälle: lihtne ja loogiline käik, mis tõi värava.

Vaadates täna su mängu, siis tundus, et isegi Premium liigas ei anta sulle vahel nii palju aega keskväljal. Tundus, et sul olid kogu aeg lahendused olemas, mida teha. Kuidas sulle endale väljaku peal tundus?
No vahepeal tõesti oli selline tunne. Aga see oli ainult sellepärast, et suutsime õigel ajal kasutada neid ruume ja leida neid käike. Vahepeal oli see surve lätlaste poole pealt tugevam, siis oli vaja kannatada ja leida midagi, välja mõelda. Kahju on lihtsalt sellest, et me rohkem ei löönud, rohkem ei loonud. Sest tõesti: mängupildiga enamus mängust võib rahule jääda.

Oskad sa öelda ka, mille taha see jäi, et me rohkem ei löönud? Oli see lihtsalt lätlaste väravavaht, kes jäi ette?
Kindlasti mingil hetkel me ise ei olnud väga osavad seal lõpufaasis. Just see viimane või eelviimane sööt läks natuke valesti. Aga nendes olukordades, kus jõudsime pealelöögini, oli väravavaht olemas. Kas oli võimalik paremini lüüa? Alati on, kui väravavaht tõrjub!

Ma mäletan neid mänge, kus oleme lätlastega madistanud ja me pole suutnud väga palju luua. Täna see õnnestus võõrsil mängides ja lihtsalt võib-olla kuskil natuke puudus õnne, enesekindlust ja veidi kvaliteeti. Lõppkokkuvõttes sõidame koju kurva tundega, aga vaatame ka optimistlikult laupäevase mängu peale, et tahaks ikka aasta lõpetada hea emotsiooniga.

Väljakul jäi seis justkui viiki, aga penaltiseeria järel on see tunne sees vist ikka kaotuse oma?
No ikkagi kaotus, jah, sest me ei mängi ju finaalis sellel turniiril. Ega niimoodi mängida viiki on ka kaotuse tunne. Sest tegelikult me olime võidule lähedal.

Eelmisel aastal võitsime Balti karika. Tänavu ei saa finaali mängida. Kas see kõik ongi uutmoodi kompott, et tuleme karikat kaitsma, olime lätlaste vastu - kelle vastu alati pole nii lihtne olnud - võimaluste loomises head - kuidagi harjumatu olukord lõpuks?
Ei no kas ta on harjumatu, raske öelda. Tahtsime kindlasti võita. Täna ei õnnestunud. Hakkame nüüd kolme päevaga otsima neid põhjuseid, kus midagi paremaks teha, et vähemalt laupäeval kodus oma publikut rõõmustada.

Mida head siit kaasa võtta?
Kindlasti seda kontrolli mängu üle. Mõlemates faasides: ilma pallita ja palliga. Kui me veel väldime valesööte, oleme kaitses natuke veel paremad ning parandame mõndasid asju, siis kindlasti võib öelda, et oleme õigel teel. Aga kas suudame selle ära teha, on juba teine küsimus.

Aga selge on see, et A. Le Coq Arenal hooaja viimases kodumängus on vaja ikkagi võita.
Jaa-jaa, muidugi! Tahame selle aasta lõpetada hästi! Ega võib öelda, et see aasta oli pigem positiivne ja tahame niimoodi teha, et kellelgi ei tekiks seda tunnet, et võib-olla oli see juhus. Loodame, et inimesed tulevad meid toetama, sest saan aru, et ilmad lähevad natuke külmaks juba. Aga ikka loodame, et nad tulevad ja siis juba anname endast kõik, et võita.