"Jumal hoidku, Franz!" – sellise pealkirjaga otsustas ajakirja Spiegel toimetus sisse juhatada laupäeval ilmunud ajakirjas artikli, mille sõnum lühidalt kokku võetuna ütleb, et Franz Beckenbauer, Saksamaa jalgpalliajaloo üks sportlikult edukamaid ning ühiskondlikult lugupeetumaid inimesi, on osutunud valetajaks.

Veidi täpsemalt lahti kirjutatuna seisneb Beckenbaueri süü selles, et ta 2010. aastal maailma jalgpalliorganisatsiooni FIFA Täitevkomiteesse kuulununa müüs 2018. aasta maailmameistrivõistluste korraldajamaa valimistel oma hääle Venemaale. Taolise väitega tuli eelmise nädala teisipäeval lagedale Vene internetiportaal The Insider (theins.ru), millele Spiegel järgnevatel päevadel mitmel juhul oma veebilehel viitas ning laupäeval paberväljaandes esimesteks korrastatud järeldusteks vormis.

Alljärgnevalt võtamegi vaatluse alla nii Beckenbauerile esitatud süü täpsemad asjaolud kui ka Spiegeli järeldused, mis võivad olla väärtuslikud seepärast, et ainuüksi kõigevägevama poole pöördumine (Spiegel: Mein Gott, Franz!) annab alust oletada, et Beckenbaueri süü Saksa ühiskonda hoopis sügavamalt puudutanud on, kui lihtlabane kerge raha järele sirutamine seda teha suudaks.

Aga esmalt faktoloogiline lühiülevaade. Eelmise kolmapäeva õhtupoolikul ilmusid internetiportaalis The Insider katkendid 2009. ja 2010. aastast pärit elektroonilisest kirjavahetusest, milles Venemaa MM-kandidatuuriga seotud inimesed jagasid infot FIFA Täitevkomitee liikmetest, kelle puhul hääle ostmine kõne alla võinuks tulla. Nimetatud kirjavahetuse üheks osapooleks oli toonane Moskva kultuuriosakonna juhataja Sergei Kapkov, kelle elektroonilise postkasti sisule näpud taha saadud ongi.

Tollest kirjavahetusest selgub, milliseid pingutusi Venemaa häälte ostmisel tegi ning kuidas iga konkreetse täitevkomitee liikme puhul käituda tulnuks. Nii näiteks nimetatakse FIFA presidenti Sepp Blatterit väga kavalaks ja diplomaatiliseks, kes avalikult oma poolehoidu ühegi kandidaadi suhtes väljendanud pole. Siiski olla ta viimasel Venemaa-visiidil andnud märku, et suhtub Venemaa kandidatuuri tõsiselt.

Ameeriklase Chuck Blazeri kohta öeldakse, et ta on kohustatud toetama Ameerika Ühendriikide kandidatuuri, ent kui ameeriklased peaksid oma kandidatuuri tagasi võtma, võib lähenemiskatse Blazerile ette võtta küll. Raportis öeldakse, et väidetavalt on Blazeril sidemed Roman Abramovitšiga.

FIFA asepresidenti Jack Warnerit nimetatakse täitevkomitee kõige kummalisemaks ja skandaalsemaks liikmeks, kelle hääle ostmine tõotab kujuneda kõige kallimaks. Konkreetset summat ei nimetata.

UEFA presidendi Michel Platini kohta öeldakse, et tegemist pole diplomaadi, vaid inimesega, kes võtab otsuseid vastu karmilt ja otsekoheselt. Raportis arvatakse, et kuna UEFA presidendivalimised toimuvad vaid neli kuud pärast MM-i korraldaja valimist, ei toeta Platini tõenäoliselt avalikult ühtegi Euroopa kandidatuuri. Platinid soovitatakse mõjutada UEFA kaubanduspartnerite kaudu.

Meile enim huvi pakkuv Beckenbauer tuleb teemaks kahes avalikuks saanud kirjas. Neist esimeses annab Venemaa MM-kandidatuuri komisjoni esimees Aleksei Sorokin ülevaate 2009. aasta detsembris Abu Dhabis klubide maailmameistrivõistluste ajal toimunud eraviisilistest kohtumisest.

Beckenbaueri kohta on Sorokinil edastada järgnev informatsioon: "F. Beckenbauer (Saksamaa) on sõbralik, kuid sisulise vestluseni temaga jõuda polnud võimalik. Eelistab suhelda oma assistendi ja usaldusisiku Fedor Radmanni vahendusel, kellel on ka juurdepääs president Blatterile. Kogu olemasoleva teave kohaselt on Beckenbauer siiski valmis Venemaa poolt hääletama, kuid vaja on teha veel täiendavaid jõupingutusi."

Teine kiri pärineb 2010. aasta märtsist ning selle autoriks on MM-i korralduskomitee esimees Alexander Djordjadze. Beckenbaueri kohta leiame: "Nagu varasemast teada, toetas ta algselt Inglismaa kandidatuuri. Pärast meie kontakte Beckenbaueri lähima volitatud esindaja Fedor Radmanniga saime teavet Beckenbaueri valmisolekust toetada Venemaa taotlust. Soovitav kõrgeimal tasemel kohtumine Moskvas. Radmann soovib nõustamisteenusena heldet tasu – 3 miljonit eurot."

Siia tuleb lisada, et Venemaa kandidatuuri võidu puhul lisandunuks Beckenbaueri arvele veel poolteist miljonit eurot.

#Beckenbauer. #Radmann. It's in German and one hesitates to say #ITYS but ... https://t.co/wx1zbmIHXm pic.twitter.com/afuhD3kJLD

— Bonita Mersiades (@bonitamersiades) September 2, 2016

Need on teadmised, mille järel küsis Spiegel, viidates Beckenbaueri jalgpalliväljakutel teenitud hüüdnimele, reedel oma veebilehel: kas Keiser on müüdav? Kuid küsimusele järgnev arutelu, tuginedes nii Beckenbaueri varasematele tegudele kui ka viimastel aastatel avalikuks saanud FIFA korruptsioonijuhtumitele, viitab nimetatud lause lõpus seisva küsimärgi retoorilisele omadusele.

Loomulikult kuulutasid Venemaa asjaosalised kogu info võltsinguks, loomulikult pole Beckenbauer Saksa meediale järgnevatel päevadel kättesaadav olnud. Ja loomulikult tuleb arvestada ka võimalusega, et avalikkuse ette veetud materjalid ongi võltsing, kuid nagu öeldud, jätavad viimaste aastate korruptsioonijuhtumid tippjalgpallis selleks usuks õige pisikese võimaluse.

Olgu siin abiks väike kõrvalepõige Eesti spordiellu ning meenutagem, milline arvestatav kogus usku ümbritses Eesti suusatamisega seotud inimesi ka kaheksa aastat tagasi, pärast seda, kui mitmekordne olümpiavõitja positiivse dopinguproovi oli andnud. Enamgi veel – ka täna võib kohata arvamust, mis asjaosaliste suhtes jätkuvalt toetav on, kuigi reaalsed teod selleks toetuseks väga vähe võimalusi on jätnud.

Tegin selle kõrvalepõike põhjusel, et enam-vähem sarnast suhtumist võib viimastel aastatel kohata ka Beckenbaueri suhtes. Kuni eelmise nädalani leidus Saksamaal ohtralt seisukohti, et Beckenbauer pole ära teeninud seda kriitikat, mis sai talle osaks pärast seda, kui 2015. aastal ilmnes, et Beckenbauer oli teadlik altkäemaksudest, mis seotud 2006. aasta MM-i taotlemisega ning mille korralduskomitee esimees ta ise oli. Ilma Beckenbauerita poleks sakslastel Sommermärchehit, kõlas tüüpiline Beckenbauerit kaitsev seisukoht.

Isegi veel paar kuud tagasi nimetati veel täna pooleliolevat kohtuprotsessi "Beckenbaueri kannatusteks" (Stuttgarter Zeitung), kusjuures nondesse kannatustesse seoti sõlmedena veel ka tema üha halvenev tervis (raske haiguse tagajärjel on Beckenbauer suvest alates paremast silmast peaaegu pime) ning tragöödia eraelus (2015. aastal suri tema poeg Stephan).

Need inimlikult mõistetavad raskused aitasid kindlasti kaasa, et nondesse Adidase endise juhi Robert Louis-Dreyfusi altkäemaksudeks eraldatud 6,7 miljonisse eurosse suur osa avalikkusest kui millessegi paratamatusse suhtus (selgituskaitset "teised teevad ju ka" kasutab ka Eesti suusatamisskandaaliga seotud inimesi toetav arvamus); pealegi ei pannud Beckenbauer toda raha oma taskusse, vaid teenis sedasi ju vaid "oma riiki", nagu ta ise oma tegevust on sõnastanud.

Kuid eelmisel nädalal avalikuks tulnud informatsioon jätab Beckenbaueri kaitsjad keerulisse olukorda, koguni nii keerulisse, et isegi Spiegel ei osanud kolmepäevase mõtlemisaja järel esmalt muud targemat kosta, kui nõutult kõigevägevama järele pöörduda.

Isegi ajaleht Bild, mis selliste mahlakate lugude järele ahnelt haarab, on järgnevatel päevadel teemale vaid kaks artiklit pühendanud. Esmalt püüab Bild neljapäevases numbris Beckenbauerit jõudumööda kaitsta, öeldes, et Saksamaa jalgpalliliit oli igal juhul soovitanud tal Venemaa poolt hääletada. Järgmisel päeval võtab Bild aga teravama luubi alla Beckenbaueri esindaja Radmanni, nihutades seega Beckenbaueri epitsentrist eemale.

Ka on Bildi teemakäsitluste juures tähelepanuväärne, et kuigi avalikustatud dokumentides leiduv teave on tõsine ja süüdistatav Saksamaa üks kuulsamaid inimesi, ei ole Bild kummalgi päeval esilehel uudisele viidanud. Ei oska arvata, kas taolisele otsusele on põhjust andnud ka Beckenbaueri pikaaegne koostöö Bildiga, kuid viite puudumine esilehelt on liialt silmatorkav, et sellest mööda vaadata.

Ka Saksamaa jalgpallielu kajastamise ühel kõige laiemal poodiumil, telekanali Sport1 pühapäevases Doppelpassis ei võetud Beckenbaueriga seonduvat kordagi jutuks. Ometi oli selleks aega kaks ja pool tundi, mistõttu ei saa selline vaikimine olla juhuslik. Kuna see pole juhuslik, peab sellele olema ka selgitus, mille siin päris viimasena ka sõnastada püüame.

Päris oma jõududega meil seda aga teha ei tule, kuna usun, et selgitusena annab esitleda kahte mõtet, mis laupäevases Spiegelis viie autori (Jürgen Dahlkamp, Christian Esch, Gunther Latsch, Jörg Schmitt ja Jens Weinreich) ühisloomingus väljendub. Seal seisab: "Sakslastele nähtub Franz karakterina, kel alati kõik näis õnnestuvat. See tekitas illusiooni, et õnnestumine leiab aset nii staadionil kui selle kõrval."

Ja hiljem: "Inimesena polnud Beckenbauer Keiser, vaid lihtsalt mees oma vigade ja nõrkustega. Varem me seda näha ei osanud, täna me seda enam näha ei taha."

Mõeldes nüüd korra, et ühe ühiskonna teadvuses on Franz kõikjal õnnestuva karakterina püsinud enam kui pool sajandit, võib sellesama ühiskonna siin esitatud uute teadmiste valguses mõneks ajaks vaikima sundida või jumala poole pöörduma panna küll.