2020. aasta kauneima koondisevärava eest Hõbepalli pälvinud Rauno Sappinen, kelle iluvärav Põhja-Makedooniale teenis esikoha kõikidelt hääletusel osalenud Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi liikmetelt, tõdes auhinna kättesaamise järel, et hing ihkab veel enamat.

Esikohale hääletatud tabamus sündis 15. novembril Skopjes, kui Sappinen keerutas karistusala servast palli Põhja-Makedoonia värava ristnurka. "Kui Mihkel Ainsalu käes oli pall, vaatasin kiirelt, kus on väravavaht ja vastase kaitsjad. Nägin, et kui ta mulle tagasi söödab, on täpselt olemas koridor, kus kaitsjad kataksid väravavahi vaatevälja ning mul oleks võimalik löök teha. Sain palli ja õnnestus," kirjeldas Sappinen auhinna kättesaamise järel iluvärava sündi.

Ent mida on selliseks tabamuseks tarvis? "Kõige muu kõrval on vaja ka ründajanälga! Kui näed, et selline olukord tekib, et saad kastis peale lüüa, siis eriti rahvusvahelistes mängudes tuleb seda kasutada, sest neid hetki palju ei teki," sõnas Sappinen.

Kevadel Soccernet.ee-le "Silm peale!" jaoks intervjuud andes nentis Sappinen, et tema toonased kaks koondiseväravat ei kannata kuidagi välja võrdlust Eesti varasemate esiründajatega, kelle eesotsas troonib 38 tabamusega Andres Oper. Aasta lõpuks on Sappinenil väravaid juba kuus, aga sellest jääb talle mõistagi veel väheks. "Tunne on parem, aga numbrid on ikkagi Operi poole väga palju kaldu! Loodan samas vaimus jätkata ja vaatame, kuhu me välja jõuame," lubas jaanuaris 25. sünnipäeva tähistav ründaja.

Eesti koondis läheb uues MM-valiktsüklis vastamisi Belgia, Tšehhi, Walesi ja Valgevenega. "Loos ei olnud lihtne, aga esiteks võib siinsamal väljakul kõike juhtuda – eriti kui saame ka publiku tagasi!" lubas Sappinen Lilleküla staadionil peetud auhinnatseremoonial.

Esmakordselt naiste aasta kauneima värava autorile välja pandud Annika auhinna, mille nimi on inspireeritud noorelt autoõnnetuses hukkunud Annika Tammela talendist, pälvis Kristina Bannikova. Tema nimele jäid mõlemad sel hooajal löödud Eesti naiste koondise väravad, esikoha saanud tabamus sündis otse nurgalöögist Läti vastu.

"Ise arvasin, et võidab Fääri saarte värav. Nad on kaks erinevat väravat, tundsin, et seal oli rohkem töö vilja. Aga Läti värav oli ehk tehnilisem ja natuke oli õnne ka!" iseloomustas Bannikova oma tabamusi.

Otse nurgalöögist skoorimiseks ta eraldi ei valmistunud. "Vist ainult klubis olen ühe värava nii löönud. Aga ei mäleta, mis aastal ja kellele. Ega ma neid ei treeni! Mul oli tegelikult plaanis midagi natuke muud, aga natuke õnne ja Liisa Merisalu hea töö väravavahi segamisel tõigi kaasa selle, et pall lendas sisse. Jalgpalli ei olegi võimalik mängida ilma julguseta proovida midagi uut – sellist, mida pole varem tehtud," sõnas ta.

Bannikova võitis sel hooajal kõik auhinnad, sest lisaks Annikale pälvis ta ka aasta naisjalgpalluri ja naiste meistriliiga parima mängija tiitli. Millest selline edu? "Ma arvan, et äkki koroona aitas!" viitas Bannikova muigega sellele, et lõppenud aasta oli eripärane. "Mingit erilist suuremat tööd enda puhul ma ei pannudki tähele. Äkki kümnes aasta, juubeliaasta, kogemust ja mängutarkust tuleb juurde? Usun, et see kõik kokku."

Mida on aga selja taha jäänud aastast Eesti koondisel kaasa võtta? "Ehk seda, et me ei saa absoluutselt mitte midagi ette mõelda. Näiteks üle-eelmises laagris valmistusime toredasti Sloveenia vastu mängimiseks ja siis saime teada, et mängu ei toimugi. Peame olema valmis kõigeks, midagi ei saa võtta endastmõistetavalt. Tuleb nautida seda, mida on võimalik teha," lausus Bannikova.