Enar Jääger: andsin endast nii palju kui võimalik ja olen rahul - pikk karjäär ja kahetseda pole midagi (2)

Enar Jääger 2013. aastal. Foto: Gertrud Alatare

Lõppenud jalgpalliaastaga sai ühele poole ka Enar Jäägeri pikk ja uhke jalgpallurikarjäär. Eesti koondist 126 korral esindanud kaitsja vaatab Jalkaga vesteldes oma mängija-aastatele tagasi.

  • Lugu ilmus jaanuarikuu Jalkas.

Veetsid viimased kaks hooaega FC Floras, aga said pooleteise aastaga kokku kirja vaid 13 mängu. Kas vigastused olid peamine põhjus, miks otsustasid karjäärile joone alla tõmmata?
Jah, see on tõsi. Viimase kolme aasta peale tuli kokku ehk isegi alla 20 mängu – see räägib enda eest. Põlved hakkasid mulle juba Norrast saati häda tegema. Mul on ju kokku olnud neli põlveoperatsiooni – mõlemat põlve on kaks korda lõigatud. Vigastatud on olnud ristatiside, kõhred ja viimati menisk. Vigastused ei ole kroonilised olnud, aga põlved on selgelt nõrgaks kohaks olnud.

REKLAAM

Mis hetkel sa enda jaoks selgusele jõudsid, et nüüd on kõik, nüüd aitab?
gise poole. Suvel proovisin veel enne viimast operatsiooni – tegin trenni, mingil hetkel hakkas vigastus taas tunda andma, siis olin natuke eemal ja proovisin uuesti. Sügisel, kui põlvest pilti tehti ja selgus, et menisk on katki, tuli otsus, et targem on lõpetada.

Kuidas pere uudise vastu võttis? On see lõpetamine mingil määral kergendus?
Eks see ole ka pere jaoks natuke kurb. Üks pikk etapp elus on läbi saanud ja koos on see tee läbi käidud. Vigastusi arvestades oli targem lõpetada, et saaks ka kümne aasta pärast normaalselt ringi liikuda.

Millised sinu tööpäevad Floras üldse viimasel ajal välja nägid, kui sa vigastatud olid? Kui palju sa trennis kaasa teha said?
Kuidas nad ikka välja nägid – ratast sai palju sõidetud! (Naerab – toim.). Polegi elus nii palju rattaga sõitnud, uskumatu. Enamasti täitsin sees oma individuaalset kava. Mentaalselt oli see päris raske – seda tuli peaaegu aasta otsa teha. Palliga sain üsna minimaalselt harjutada.

Foto: Brit Maria Tael

Ütlesid lõpetamisest teatavas pressiteates, et kõige enam jäävad meelde Norras võidetud karikas, koondisedebüüt ja koondises 100 mängu täitumine. Meenuta natuke oma koondisedebüüdi aega – mida Eesti koondis üldse toona endast kujutas? Mis on vahepeal 18 aastaga muutunud?
See oli nii ammu, 2002! Olin noor poiss, väga palju ma sellest isegi enam ei mäleta. Tuleb meelde, et vahetasin Marko Kristali välja ja mängisin keskpoolkaitses. Minu jaoks erines see muidugi selle poolest, et olin väga noor ja ees olid vanad tegijad ja kogenud mängijad. Närvilisust oli palju. Ajapikku on mängijad, treenerid ja lähenemised vahetunud.

Venemaa, Norra, Itaalia, Belgia. Kui nende aegade peale mõtled, siis mis igast riigist esimesena pähe tuleb või silme ette kangastub?
Hea küsimus! Venemaa puhul ehk see jalgpallimelu, mis Eestist päris palju erines. Olin ainult 20, kui sinna läksin, sealne liiga ja ka Torpedo meeskond olid ikka väga kõva tasemega.  Venemaa on nii suur, et võõrsilmängud oli paras ettevõtmine ja reisimine. Mäletan, et lendasime Moskvast Vladivostokki mängule üle kaheksa tunni, pluss veel ajavahe seitse tundi. Norra oli fänluse ja muu mõttes kõige rahulikum, kodusem ja hubasem. Mänguliselt ehk kõige füüsilisem nendest liigadest. Norras muidugi ka minu teise ja kolmanda lapse sünd.

Itaalias olin vaid kuus kuud, seal oli iga asi domanihomme või järgmisel esmaspäeval jõuab. Asju võeti väga rahulikult, selline lõunamaade mentaliteet. Jalgpall oli muidugi hea, aga seal olid omad nüansid: hooaja ettevalmistusel oli meid umbes 40 ja siis ühel hetkel öeldi paarikümnele mängijale, et teid pole meil enam vaja. Itaalias oli fänlus ka omaette teema. Peale üht kaotatud mängu pidime tund aega riietusruumis ootama, sest fännid polnud rahul ja ootasid staadioni juures. Siis ükskord ühe trenni ajal tuli sadu fänne treeningubaasi ja moodustasid ringi ümber mängijate ja treenerite ning peeti päris tuline jutuajamine maha. Treener, kes mind sinna võttis, püsis seal vaid viis mängu. Belgia mulle iseenesest meeldis, distantsid igale poole väga lühikesed. See liiga ja jalgpall oli väga lahe. Staadionid olid rahvast täis ja möll käis. Belgias sündis minu esimene laps.

Kas Belgias mängisid ka oma kõige paremat jalgpalli?
Raske öelda. Paremkaitsjana ilmselt küll – pärast seda liikusin ju keskkaitsesse. Norra-ajad olid ka mängulises mõttes päris edukad. Belgia liiga on aga muidugi Norra omast parem, nii et raske öelda.

Käisid 2012. aastal testimisel kuulsas Glasgow Rangersis. See oli vist vahetult enne seda, kui klubi sisuliselt pankrotti läks? Kas saab öelda, et vedas, et sa nendega lepingut ei sõlminud?
Enne seda, kui sinna jõudsin, ei räägitud sellest midagi. Tegin seal trenni, peatreener tahtis mind ja klubi pidi kohe pakkumise tegema, aga siis tuli välja, et klubi läheb suhteliselt kindlalt pankrotti. Ootasin lepingut, see pidi küll tulema, aga aeg venis ja asi jäi lõpuks katki. Paar nädalat hiljem olidki nad ametlikult pankrotis ja kukutati kuskile madalamasse liigasse.

Ei teagi, kas mul seetõttu vedas, et lepingut ei tulnud. Üks mängija oli enne mind seal lepingu sõlminud ja kuu aega hiljem pidi ta ära minema ja uuesti klubi otsima. Kahe otsaga asi – ühest küljest ikkagi suur ja kuulus klubi, aga teisalt, kes teab, mis liigas oleks mängima pidanud

Enne seda oli sul kuuldavasti laual pakkumine ka New York Red Bullsist. Hiljem aga tundsid sinu vastu huvi toona Championshipis mänginud Crystal Palace ja Leeds United – kas elad neile praegu Premier Leagueis selle võrra rohkem kaasa?
Mulle pakuti Red Bullsist lepingut, aga tingimused mulle ei sobinud, mistõttu jäi asi katki. Joel Lindpere oli kusjuures toona juba seal.

Inglismaa klubide osas on aga vahepeal nii palju aega mööda läinud, et võistkonnad on totaalselt muutunud. Leedsi huvi tuli siis, kui olin Rangersis – siis hakkas mitu klubi huvi tundma. Mina ootasin aga Rangersi pakkumist ja ütlesin neile ära, seetõttu jäi see sinnapaika. Testimas käisin veel toona ka Charltonis seal pidi mäng olema, aga eelmisel päeval sadas viis sentimeetrit lund maha ja kõik jäeti ära. Siis jäi seal ka asi katki.

Kas karjääri jooksul tekkis veel põnevaid testimisi või tundis mõni suur klubi sinu vastu huvi?
Selliseid päris suuri klubisid pole olnud, aga kui olin kaks aastat Venemaal olnud, siis tean, et mind tahtis kindlasti endale FC Kopenhaagen. Venemaalt ei lastud mind aga ära, öeldi, et mind on seal väga vaja. Siis läks kuu aega mööda, selgus, et Venemaa esiliigas on välismaalaste limiit ja mind ei ole seal enam vaja. Kopenhaageni variant oli ka selleks ajaks juba läinud ...

Kas mõni selline hetk on kripeldama ka jäänud? Kui karjäärile tagasi vaatad, kas võtsid oma võimetest maksimumi välja?
Kripeldama ei ole midagi jäänud. Olen ise ka mõelnud, et kõik need otsused, mis tehtud said, tundusid tol ajal minu jaoks kõige paremad ja õigemad. Ma arvan, et võtsin suhteliselt maksimumi välja. Andsin endast nii palju kui võimalik ja olen rahul – pikk karjäär ja kahetseda pole midagi.

Foto: Valerenga / Twitter

Milline klubi jäi sulle karjääri jooksul kõige rohkem südamesse?
Eks nad kõik olid omamoodi südamelähedased, aga Alesund ja Valerenga kindlasti natuke rohkem, kuna nendes klubides olin kõige pikemat aega. lgin aga kõiki klubisid, hoian neil silma peal.

Kui Alesund ja Valerenga omavahel mängivad, kelle poolt oled?
Ei ole kummagi poolt! Tahan, et mõlemal hästi läheks. Praegusel hooajal on näiteks Valerengal väga hästi läinud ja Alesundil väga kehvasti, nad on viimasel kohal. Valerenga on kolmas ja hoiab eurokohast kinni. Bodö/Glimti tiitlivõitu muidugi imestan siiamaani – 20 punkti teisest kohast eespool ja kui statistikat vaadata, siis väravalööjate edetabeli esikuuikus on neli Glimti mängijat ... Üks mees on seal 20 väravasöötu andnud ja 19 väravat löönud.

Mängisid päris erinevates välisklubides. Kes on parimad mängijad, kellega sul õnnestus ühes meeskonnas pallida?
Eesti poisid – Sander Post, Oper ja Stepanov! (Muigab – toim.). Toon nemad välja. Torpedos mängis tegelikult ka näiteks Bosnia koondislane Emir Spahic, kes tegi väga hea karjääri. Valerengas oli selline mees nagu Moa (Mohammed Abdellaoue – toim.), kes oli varem Bundesligas mänginud.

Pööran sama küsimuse ka teistpidi. Kui ka koondisemängud juurde võtta, siis kes on parimad mängijad, kelle vastu oled pidanud tegutsema?
Neid on ka päris palju. Kõik olid kerged! (Naerab – toim.). Prantsusmaa koondisega oli Franck Ribery vastu päris raske mängida. Kui üks nimi võtta, siis arvatavasti tema. Itaalia vastu mängides oli Giuseppe Rossi paras peavalu. Andres Iniesta, tema tehnika ja pallikäsitsus oli ikkagi niivõrd hea. Eks neid ole veel, kui kõiki siin nimetama hakata, tuleks nimekiri liiga pikk.

Millise pilguga sa Eesti jalgpalli praegu vaatad? Koondise kehvad tulemused on tekitanud palju pessimismi. Kas oleme mingis mõttes tagasi üheksakümnendates või on see liialdus?
Ma ei usu, et oleme tagasi läinud. Tuleb aru saada, et on toimunud mängijate vahetus. Kahtlemata on väga raske periood käimas ja halb seeria on veninud liiga pikaks.

Rahvusvahelisel tasemel mängud on hoopis midagi muud ja eksimisruumi on palju vähem. Meeskonna enesekindluse tõstmiseks on vaja positiivset õnnestumist ja loodetavasti tuleb see järgmiste mängudega. Olen kindel, et koondis tuleb sellest välja ja ees on paremad ajad.

Millistes Eesti noortes kaitsemängijates näed praegu kõige rohkem perspektiivi?
Oleneb, keda lugeda nooreks, aga kui võtta alla 20-aastased mängijad – üks on 17-aastane Maksim Paškotsi, kes siirdus sel aastal Tottenhami akadeemiasse. Kui ta jätkab samamoodi ja näeb vaeva, siis temas ma näen küll seda perspektiivi.

Sinu mängijakarjäär sai nüüd lõpu, aga 16-aastane samuti Kohilast pärit Martin Vetkal mängib AS Romas. Kas jälgid tema käekäiku võrreldes teiste noormängijatega veidi pingsamalt ka, sest juured on samas kandis? Olete tuttavad?
Ei ole tuttavad, ei ole kunagi kokku sattunud. Kindlasti jälgin teda palju, nagu ka tegelikult teisi Eesti noori, kes on siin viimasel ajal välismaale läinud. See on Eesti jalgpalli tulevikule väga hea, kui vaadata, kui nimekatesse klubidesse on noored siirdunud. Sellega ei tohi aga rahulduda, vaid sealt edasi tuleb veel rohkem vaeva näha.

Sa oled ise Kehtna jalgpallikooli kasvandik. Eesti mõistes suhteliselt väikesest kohast tuli mõne aasta jooksul päris palju heal tasemel mängijaid – peale sinu enda vend Enver, Ott Reinumäe, Vjatšeslav Zahovaiko, Alo Bärengrub ja teised. Milles Kehtna fenomen seisnes?
Raske öelda – head bimõeldud treeningud ja head treenerid, sealt hakkab kõik pihta. Treeneriks oli Viktor Mets, kes oli väga hea treener ja tegi suurepärast tööd! Käisime välismaal noorteturniiridel, kus saime palju häid mänge ja kogemusi. Koolides käidi poisse trennidesse valimas ja kutsumas. Noortetöösse panustati kõvasti. Meil käis iga päev buss, mis tõi meid ka Kohilast Kehtnasse kohale ja viis pärast tagasi, niimoodi oli see üle Raplamaa. Kui sellele panustada, siis võib tõesti igalt poolt mängumehi tulla. Noortel endal peab muidugi ka huvi ja tahet olema, kui seda pole, siis pole midagi ka teha.

Enar Jääger, Martin Reim ja Andres Oper. Foto: Gertrud Alatare

Tänapäeva keskkaitsjate puhul on aina enam fookuses jalaga mäng, mängu ülesehitamine. Subjektiivselt hinnates näib, et kaitsvate omaduste hindamine on langenud justkui teisejärguliseks. Kas see tundub ka sulle nii?
Asjad peavad muidugi balansis olema, aga see tendents on küll, et tippklubides on keskkaitsjad juba sisuliselt mängu ülesehitajad. Kaitsetööd peab aga ka teha oskama – kui ühes asjas väga kehv oled, siis jalaga mänguga päris kõike siiski ei kompenseeri. Kui äärekaitsjaid vaadata, siis nemad on samamoodi pidanud hakkama sisuliselt wingback'ideks, kes äärt mööda üles-alla kütavad. Sinna otsitakse tehnilisi mängijaid. On paljusid äärepoolikuid, kes on muudetud äärekaitsjateks ja teevad seda edukalt.

Mis on need peamised kaitsvad omadused, millele võiks täna üks noor Eesti keskkaitsja keskenduda, et tema oskused paraneksid? Milles näed peamisi puudujääke?
Eks igal mängija on oma tugevused ja nõrkused, aga palliga mäng peab kindlasti üha parem olema, sinna on vaja stabiilsust ja rahulikkust. Kaitsetöös üks ühele olukorrad ja tsenderduste kaitsmine, lisaks veel mängulugemine, positsioonivalik ja kindlasti ka füüsiline võimekus.

Koondise eest on sul kirjas 126 mängu, mis tähendab seda, et lahkumismäng ootab veel ees. Kas vastase suhtes erisoove ka on? Kui saaksid ise valida, siis kelle vastu tahaksid viimase mängu pidada?
Erisoove ei ole – kõikide suurtega on juba mängitud! Suurturniiridel olen Brasiiliale pöialt hoidnud, aga nendega ma olen juba mänginud, seega ei ole see enam eesmärk omaette. Üldiselt peab aga endiselt liigutama. Kogu elu olen sporti teinud, nüüd ei saa seisma jääda, harjumus on sees. Muidu ei mahu särgi sisse ära või ei jaksa joosta!

126 mängu, aga null väravat. Kui lahkumismängus oled platsil ja teenime penalti, kas lähed lööma, kui sulle pakutakse?
Muidugi lähen!

***

Nooruse uljus kestis kümmekond aastat

Nooremana paistis Jääger platsil silma selle poolest, et tema kaelale olid mõlemale poole tätoveeritud Hiina hieroglüüfid – üks tähistas õnne, teine edu. Tähelepanelikud vutisõbrad on ehk märganud, et juba mõnda aega neid aga Jäägeri kaelal enam ei paista.

"Pakuks, et olin suisa alaealine, kui need endale teha lasin. Ühel hetkel sain aga aru, et nüüd on aeg need maha võtta, see oli juba päris tükk aega tagasi. Nooruse uljus!"

***

126/0
on Jäägeri saldo Eesti koondises. Ta on enim kohtumisi pidanud väljakumängija, kes pole veel skoori teinud.

Uus-Meremaa
vastu tegi Jääger 2002. aastal koondisedebüüdi.

29-aastaselt
sai Jääger Liechtensteini vastu kirja oma 100. koondisemängu.

***

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.

2 kommentaari

Pierre   •  
(85.253.157.***)
....ja kõige lähemale väravalöömisele koondise eest jõudis Jääger valikmängus kodus itaalia vastu kui kaotasime 2010a 1:2. Löök oli hea! aga pall lendas lati põrkest üle värava. See oleks ilus koll olnud!
Cooked   •  
(193.40.13.***)
Latist üle põrganud löögi Itaalia vastu sooritas Sander Puri.
Kõige lähemal oli Jääger vast väravale samal aastal kodus Sloveenia vastu Sidorenkovi omaväravast 0:1 kaotatud mängus, kus kasti tagant tehtud efektne banaanlöök oleks posti või postipõrkest sissegi läinud, kui Handanovic seda välja poleks tassinud. Mina Jäägrit teistest aktsioonides ei mäletagi. Ta oli lihtsalt kindel ja tegi oma ära. Ta pikad "läbi" löödud tsenderdused on meeles, mis täpselt ründajale kukkusid. Üks nt Fääride vastu, mis ta Piiroja peale pani ja millest ka värav sündis.
Aitäh, Enar, jõudu edaspidiseks!

Kommentaari lisamiseks palun logi sisse või sisesta nimi ja kontrolltest.
Griezmann valiti EM-i parimaks mängijaks
PORTUGAL ON EUROOPA MEISTER!
DRAAMA! Üllatusmehe lisaajavärav kõmmutas Ronaldota Portugali Euroopa meistriks!  (Vaata väravat!)
EM-I FINAAL!
1984, 1998... 2016?
EM2016
SAKSAMAA - PRANTSUSMAA JÄRELKAJA
KORRALDAJAMAA FINAALIS
15. Euroopa meistri selgitavad Prantsusmaa ja Portugal
Antoine Griezmanni turniiri viies ja kuues värav tõi korraldajamaale Prantsusmaale 2:0 võidu Saksamaa üle ning koha pühapäeval Saint-Denis toimuvale finaalis.
EM2016
PORTUGAL - WALES
Ronaldo ja Nani viisid Portugali 12 aasta järel taas finaali
Walesi unelm sai resoluutse lõpu, kui lõpuks ometi veenvat mängu näidanud Portugal alistas Briti saarte komeedi 2:0.
EM2016
ISLAND VÄLJAS
SAKSAMAA POOLFINAALIS
Saksamaa lõpetas ülipõneva penaltiseeriaga Itaalia-needuse
Kogu mängu initsatiivi hoidnud Saksamaa ei lasknud hoolimata Jerome Boatengi ajulühisest suurturniiride võidupõual Itaalia vastu jätkuda - 1:1 normaalaja järel kindlustas Saksamaale koha poolfinaalis üheksandas penaltivoorus Jonas Hector.
EM2016
WALESI IME
PORTUGAL EDASI
Portugal võitis penaltiseerias ja pääses poolfinaali!
54 aastat agooniat
EM2016
54 aastat agooniat (0)
 
https://www.zone.ee/
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK