Eesti jalgpallikoondise esimene kodumäng Saksamaa vastu pärast 80-aastast pausi lõppes pühapäeval 0:3 kaotusega vaatamata külaliste keskkaitsja Emre Cani 14. minuti punasele kaardile.

Jalgpallikohtumisi statistiliselt analüüsiv InStat on valmis saanud pühapäevase mängu raporti, kust Soccernet.ee noppis välja 5 põnevat nüanssi, mida tutvustada ja lahti mõtestada:

1. Pealelöökide ja väravavõimaluste põhjal oli mäng võrdne

Pealelöökide arvestuse võitis Saksamaa 12:9 (neist raami 6:3), kusjuures avapoolajal sooritas Eesti meeskond vastasest ühe pealelöögi rohkem (6:5). Saksamaa lõi peale natuke rohkem ja ka natuke kaugemalt. Nende pealelöök toimus väravast keskmiselt 21,2 meetri, Eesti oma 17,3 meetri kauguselt. Kas põhjuseks oli sakslaste suurem enesekindlus oma löögioskusesse või Eesti tihe kaitse või midagi kolmandat, on omaette küsimus.

Küll aga on huvitav võrdluseks märkida, et kolm päeva varem Minskis sooritas Eesti vastane Valgevene oma pealelöögi keskmiselt 15,9 meetri kauguselt, septembris Tallinnas oli Hollandi puhul oli see näitaja 19,7 meetrit ja Valgevenel 17,6 meetrit.

Seega suutis Eesti hoida Saksamaad enda väravast selgelt kaugemal, kui vastaseid kolmes eelmises Karel Voolaidi all peetud mängus. Seda oli näha ka mängupildist, sest sööte kaitseliini taha, millega Saksamaa rebestas Eesti meeskonda juunis Mainzis, nägi pühapäeval A. Le Coq Arenal vähe.

Lõpetuseks olgu lisatud, et väravavõimalusi luges InStat meeskondadel kokku võrdsel hulgal ehk viis, söödutäpsus oli Eestil 85% ja Saksamaal 93%.

Kohtumise jooksul toimunud 117 kahevõistlusest väljusid Eesti jalgpallurid võitjana 59 ja Saksamaa omad 58 puhul. Kaitsefaasi duellides võitis Eesti 56% ja Saksamaa 58%, ründefaasis olid näitajad vastavalt 42% ja 44%, õhuvõitlustes 60% ja 40%.

Vastase sööte või lööke peatas Eesti 43 ja Saksamaa 39 puhul, aga neist vastase väljakupoolel vastavalt 5 ja 11. Pallivaldamise võitis Saksamaa 64:36 (esimene poolaeg 61:39, teine 67:33), kusjuures veerandtundide kaupa vaadatuna oli see kõige võrdsem (55:45 Saksamaa kasuks) perioodil 15.-45. minut ehk ajal, kui Saksamaa oli jäänud vähemusse, aga polnud saanud riietusruumis teha taktikalisi korrektuure.

Just siis tekkisid Eestil kõige soodsamad võimalused (Karol Metsa ja Konstantin Vassiljevi pealelöögid) ja kõige lubavamad rünnakud (sageli vasakult äärelt Frank Liivaku kaudu). Kõhutunne, mis ütles, et kui enne vaheaega ei õnnestu ära lüüa, suudab Saksamaa end koguda, kahjuks ei petnud.

Saksamaal oli kasutada seitse nurgalööki, aga mitte ükski neist ei lõppenud pealelöögiga. Eesti on nüüdseks juba mitu aastat olnud hädas vastaste standardolukordade kaitsmisega, aga Saksamaa vastu oldi selles episoodis tulemuslikud. Eesti kolmest nurgalöögist lõppes pealelöögiga (Karol Metsa omaga) üks. Lubavaid karistuslööke oli mõlemal meeskonnal üks, Eesti oma lõi Gert Kams müüri, Saksamaa oma Marco Reus posti.

Tuues võrdluseks kolm eelmist sügisel peetud mängu, siis Minskis teenis Valgevene seitse nurgalööki, millest pealelöögiga Eesti väravale lõppesid kolm (Eesti sama näitaja 3/0). Septembris Tallinnas oli Valgevene sama näitaja 8/3 (Eestile 5/0) ja Hollandil 6/1 (Eestil 0/0). Nurgalöökide kaitsmisel näitas Eesti selgelt paremat kvaliteeti kui kolmes eelmises mängus.

InStat toob iga mängija kohta eraldi välja toimetamised vastase karistusalas. Iga (vale)sööt, pealelöök, kahevõitlus, palli enda valdusse saamine või kaotamine, triblamine on eraldi ühik.

Eesti mängijatest suutsid vastase karistusalas kõige edukamalt toimetada Frank Liivak ja Mattias Käit, kes proovisid seal midagi korda saata vastavalt kolmel ja viiel puhul ning olid mõlemad edukad kolmel korral (Liivak seega 100%, Käit 60%).

Eesti meeskonna näitaja antud kategoorias (toimetamised vastase karistusalas/neist edukad) oli 20/9 (45%), Saksamaal 34/13 (38%).

Individuaalset statistikat üldises plaanis vaadates väärib märkimist, et Eesti ründemäng oli laiapõhjaline, sest üheksa pealelööki jagunesid seitsme mängija vahel.

InStat indekseerib kõiki mängus osalenud jalgpallureid vastavalt nende statistikale. Tuleb rõhutada, et seda pole võimalik võtta tõe pähe, sest statistikasse läheb samasuguse valesööduna kirja nii ebaõnnestunud 8 meetri pikkune sööt olukorras, kus see oli suures plaanis tähtsuseta, kui ka situatsioonis, kust sellest oleks võinud alguse saada väga lubav rünnak.

Jalgpallimängu ja selles osalejate panuse ammendav kirjeldamine statistika abil pole võimalik. Lõplikult võimalik pole see ka muudes võistkondlikes pallimängudes, aga kõige vähem on see tehtav jalgpallis, mille juhuslikkuse koefitsient on väga kõrge seoses skooriühikute väga madala hulgaga. Eelnev ei tähenda, et InStati indeksit peaks eirama, vaid et seda ei tohi ainutõe pähe võtta.

InStati indeks põhjal olid pühapäeval Eesti meeskonna kaks kõige paremat mängijat Karol Mets (indeks 272) ja Ilja Antonov (258). Olgu lisatud, et Eesti algkoosseisu kuulunute keskmine oli 238 ja Saksamaal 296.

Mida head Mets tegi? Söötis pea ilmeksimatult (70/65 ehk 93%), kusjuures pikki palle täiesti eksimatult (4/4 ehk 100%). Võitis kaheksast duellist seitse, võttis ette kaks triblingut, mis mõlemad õnnestusid. Võitis 12-l puhul palli Eesti meeskonnale tagasi ning blokeeris või sai jala vahele 10-le vastase söödule-löögile.

Mida head Antonov tegi? Söödutäpsus 92% (52 söödust täpsed 48) Antonovi õnnestunud söötudest 30 olid ründava iseloomuga ehk tema roll Eesti ründetegevuses ja palli meeskonna valduses hoidmisel oli suur. Hiilgavat sööduprotsenti näitas ta poolkaitse südamikus ehk väljaku kõige tihkemas kohas tegutsedes. Lisaks 7 võidetud kahevõitlust 12-st, palli meeskonnale võitmine 18 korral.

InStati analüüsi põhjal saaks välja tuua tohutult palju muidki näitajaid, mis ütleksid Eesti – Saksamaa mängu kohta rohkem või vähem, aga samamoodi, nagu ei saa statistika abil kohtumist ammendavalt kirjeldada, pole võimalik ka statistikast ammendavat kokkuvõtet teha.